Harjumaa Muusika külast pärit seitsmekuune kutsikas Vunts, kes oma kolm kilomeetrit omaniku auto järel lohises ja väga raskelt viga sai, on lõpuks sellisel määral taastunud, et lubati kodusele ravile. See ei tähenda muidugi, et ta täielikult terve oleks ja kliinikut tuleb külastada veel õige mitmed korrad. Näiteks järgmiseks nädalaks on juba kaks visiidiaega broneeritud ja Haapsalust pärit perekond on teda valmis arstile tooma just nii mitu korda kui vaja.
Paljud ei uskunud ja pidasid Vuntsi päästmist mõttetuks tegevuseks ning tühipaljaks raha raiskamiseks. Julgen vastupidiselt arvata, kuigi ega lõppetulemust kunagi ju ette tea. Õnneks olid kõik osised paigas ja skeptikutest parastajad jäävad sedapuhku pika ninaga – loomaarstid olid tasemel, koertejumal väisas augustikuus just Maarjamaad ja tema pilk peatus Vuntsil ning tuhanded loomasõbrad saatsid head soovid noore koera poole teele. Seda viimast ei tasu sugugi alahinnata, sest usul ja palvel võib tohutu mõju olla, kuigi must-valgelt me seda mõõta veel ei suuda.
Veel eilegi pidi Vunts ühe narkoosi üle elama ja nimelt vajas halvas kohas asuv käpahaav taas õmblemist. Käriseb teine kogu aeg lahti, aga dr. Zane Zvirgzdina paikas selle osavalt kokku. Loodame, et nüüd jääb pidama, aga selge see, et ka Vunts peab oma lõputut energiat veidi tagasi hoidma. Ülejäänud haavad on aga laias laastus päris kenad juba. Näopiirkond on kohe nii ilusasti kokku lapitud, et anna või musu haigete kohtade peale.
Narkoosiga seoses eelkõige uuele perele teadmiseks veel üks oluline asi, mille kohe ära ütlen, sest pelgan taas unustada. Ja nimelt mõjub narkoos Vuntsile nii, et vererõhk langeb pea olematuks ning seda peab siis lausa vägisi ülespoole suruma. Seda teised loomaarstid ei tea, aga ehk pole neil vaja teadagi, sest Vuntsi kannatuste karikas on küllaga täis ning loodetavasti on saatus tulevikus tema vastu leebem. Üks jama on veel. Mingi batsillus ronis Vuntsi sisse ja teeb organismuses laastamistööd, aga arstid märkasid õigel ajal ning lahing imetillukese koletise hävitamiseks on täies hoos. Tegelikult on tal ka täna veel üsna karmid valuvaigistid peal, aga doose igapäevaselt vähendatakse. Kohe laksust ei tohi ega saa ära jätta.
Vunts ise arvas juba ammu, et on täiesti terve. Koer andis sellest ka häälekalt märku ning lõpuks pandi puuriuksele lausa kate ette, et ta välja ei näeks. Kuusteist päeva kinnises puuris olid tema jaoks kindlasti piin, mis piin. Mitte esimene nädal loomulikult, sest siis ta oli sellise laksu all, et ei jaganud ööd ega mütsi. Hiljem aga küll ja nuias muudkui kaastunnet ning hellust. Seda talle ka lahkelt jagati, kuid kliinikus on veel hulganisti teisi patsiente, kes seda samuti vajasid ning personal pidi endid justkui pooleks rebima, et kõik ikka rahule jääksid. Hakkama said. Tublid ja kodumaa kiidab!
Kodupakkumisi tuli ühtekokku kuusteist, aga kuus langesid erinevatel põhjustel kohe välja. Allesjäänud kümnega pidin tõsiselt ajusid ragistama, sest kõik olid ju väga toredad pered, kus lemmikutel hää elu. Lõpuks sai valik tehtud ühe Haapsalus elava perekonna kasuks. Ka nende elamises nagu ka teiste soovijate omades patseerivad juba loomad ringi, aga ehk on see Vuntsile paremgi. Elame-näeme ja võtkem käesolevat nädalavahetust kui suurt peaproovi enne grand finalet.
Kass Sassiga on Vunts juba kohtunud ja miskit hullu ei juhtunud, sest eakas hiirekuningast boss on koertega harjunud. Küll aga ajas ta silmad suureks ja seda eelkõige Vuntsi kaela ümber olevate torbikute pärast. Igaks kümneks juhuks läks kiisu rõduukse taha ja piidles imeelukat turvalisest kaugusest. Kui te satute Haapsalu kassidega vestlema, siis tõenäoliselt ringleb nende seas juba jutt tulnukate maabumisest kuurortlinna, aga ärge võtke seda siis ülemäära tõsiselt. Perekoer Rocco, siniverelise spanjeliga tutvumine on planeeritud tänasesse päeva, aga kuna kõik tegelased on sabaotsani sõbalikud, siis vaevalt, et suuremaks löömaks läheb. Annaks Jummel!
Uues aiakesega kodus nuusutas Vunts kõik nurgad ja põõsad hoolikalt läbi. Ohh seda rõõmu, mida muru tundmine käppade all valmistas. Seejärel tegi elamisele ringi peale ja viskas diivanile sirakile – see on minu ase! Punkt! Tema kehakeelest võis välja lugeda suurt kergendust ja teadmist, et pärast suuremat tormi on tuulte poolt kõvasti räsida saanud laevuke kodusadamasse jõudnud. Vuntsil on veel maakodu, kus veel rohkem vabadust ja ruumi ringi tuuseldada. Ka hobused kuuluvad tema uude karja, aga nendega tutvumine lükkub juba lähitulevikku. Masinasõitu talus suurepäraselt ja mootorimüra ei tekitanud vähimatki hirmu. Alul olla küll kiununud ja seepärast tehti ka lühike peatus, et lasta koeral õues jalutadagi. Pärast seda viskas aga tahaistmele külili, et koos peretütrega silm looja lasta. Nunnu!
Rääkisin eile õhtul ka kõigi teiste kodupakkujatega ja andsin oma otsusest teada. Kartsin, et ehk solvutakse, aga hirm oli asjata. Otse vastupidi ja inimesed olid südamest õnnelikud ning soovisid vaid koerale uue pere seltsis pikka ilusat elu. Olen teile sel kuul üsna palju Vuntsi käpakäigust teada andnud ja küllap nii mõnelgi on meist juba üsna kõrini. Paar lugu siiski veel tuleb. Näiteks palju ravi maksis ja palju selle toetuseks annetati. Tahate ju teada? Tegelikult tahaks isegi, aga, kes kannatab see kaua elab. Sestap kannatagem natuke veel kuniks kõik asjad juba väga üheselt selged ja kindlad on.
Üks kommentaar
Comments are closed.
Võrratu!!