Arutleb Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.
Kas kujutate ette, et vald pöördub õpetajate poole järgmise pärimisega: näete, meil on siin lapsed ja hakake neid õpetama, aga klassiruumid, kus seda teha, peavad teil endal olema. Või siis kui vald tellib lumelükkamise teenust, siis enne seda peab teenusepakkuja ehitama valmis selle tee, millelt lund lükata. Nii olengi vastanud nendele kirjadele, et Varjupaikade MTÜ ei esita oma pakkumist teenuse osutamiseks, sest maakonnas puudub vastav taristu, kus varjupaiga teenust pakkuda ehk siis puudub kinnistu koos hoonega, kuhu hulkuvad loomad paigutada 14 päevaks.
Vastavalt loomakaitseseaduse § 5 (4) alusel on Vabariigi Valitsuse kehtestatud „Hulkuvate loomade püüdmise, pidamise ja nende omaniku kindlakstegemise ning hulkuvate loomade hukkamise kord”, milles § 1 (1) sätestab, et hulkuvate loomade püüdmist, pidamist, nende omaniku kindlakstegemist ja hulkuvate loomade hukkamist korraldab kohalik omavalitsusüksus oma haldusterritooriumil. Kokkuvõtvalt on kohaliku omavalitsuse kohustus tegeleda hulkuvate loomade probleemiga ja sellest tulenevalt peab loomade varjupaik olema omavalitsuse haldusstruktuuri osa samamoodi nagu kool, hooldekodu või perearstikeskus.
Miks on oluline, et igas maakonnas oleks vähemalt üks loomade varjupaik? Esiteks tuleb kodust hulkuma pääsenud loomadega tegeleda nende kodukoha lähedal, sest siis on suurem tõenäosus, et omanik tuleb oma lemmikule järele ja tasub tekkinud kulude eest. Kui lemmik transportida väga kaugele, võib omanikul puududa tahtmine või võimekus see teekond ette võtta. Kui loom on kiibistamata ja omanikku ei ole võimalik tuvastada ning loomale ei tulda järele, jäävad 14 päeva pidamiskulud kohaliku omavalitsuse kanda. Teiseks, kui varjupaik asub väga kaugel, toimub maakonnas tekkinud kassikolooniatega tegelemine kaootiliselt. Varjupaika toimetatakse üksikud loomad ning probleemiga ei tegeleta süsteemselt. Loomade arvukus korraks väheneb, kuid koloonias jätkub pidev paljunemine ja kodutute loomade arv kasvab.
Kohalikud omavalitsused on ehitanud uued varjupaigahooned Tallinnas ja Narvas, Tartus rekonstrueeritakse praegu varjupaiga administratiivhoonet. Eks vallad saaks siin vabanduseks öelda, et mis nendel suurtel linnadel viga ehitada, raha ju on. Aga saab ka teisiti, kui oleks ainult tahtmist. Lahenduseks oleks, et ühe maakonna vallad ühendavad jõud ja ehitavad ühiselt loomade varjupaiga ning alati ei pea uut ehitama. Võimalik on ka mõni olemasolev hoone ümber ehitada, nagu seda tehti näiteks Saaremaal.
Hea näitena saan tuua Pärnu maakonna, kus selle aasta 27. aprillil pandi nurgakivi Pärnu linnas asuvale varjupaigahoonele, mis sügiseks valmis saab. Seda ehitab Pärnumaa Omavalitsuste Liit, kuhu on koondunud Pärnumaa vallad, mis kõik ühiselt ehitamist rahastavad ja operaatoriteenuse hankimiseks korraldatakse ühishange. Sellist ühist tegutsemist tasuks eeskujuks võtta ka teistel maakondadel. Nii avaneb võimalus, sarnaselt Pärnumaale, päriselt asuda täitma kohaliku omavalitsuse kohustust. Lisaks võiksid kõik omavalitsused kriitilise pilguga üle vaadata oma eeskirjad, mis reguleerivad lemmikloomade pidamist ning vajadusel neid värskendada. Selleks, et loomaomanikud oleks tuvastatavad ja lemmikud kiiresti oma koju tagasi jõuaks, tuleb rakendada üldist kasside ning koerte kiipimiskohustust. Näiteks eelmisel aastal Tallinna loomade varjupaika jõudnud koertest olid kiibistatud 67% ja kassidest 21%, meie teiste varjupaikade kokkuvõttes olid vastavad arvud ainult 25% ja 3%.
Tuginedes Varjupaikade MTÜ ajaloole, saan täie kindlusega öelda, et koostöös peitub jõud. Kõik meie varjupaigad üle Eesti ei oleks suutnud väikselt-vaikselt üksi toimetada, aga koos suudame aidata väga palju loomi – 16 tegevusaasta jooksul oleme kodudesse aidanud üle 25 000 looma.
Kohalikud omavalitsused, pange pead kokku ja näidake, et te olete võimelised koostööd tegema. Ühendage oma jõud, et lõpuks ometi kerkiks igasse maakonda oma loomade varjupaik.
