Igal kevadel ja sügisel võtavad paljud linnud ette pika ja ohtliku rännaku pesitsuspaikade ning talvituspaikade vahel. See teekond kulgeb tavaliselt mööda väljakujunenud rändeteid, sisaldades ka puhke- ja peatuspaiku, kus on võimalik energiavarusid taastada. Suurem osa lindudest, nagu näiteks paljud partlased, kurvitsalised ja putuktoidulised värvulised rändavad öösiti. Päevarändureid nagu kullilised, seemnetoidulised värvulised ja ka piiritajad-pääsukesed on tunduvalt vähem. Rändele minek nõuab omajagu ettevalmistust ja navigeerimisoskust, mida õpitakse läbi kogemuste.
Miks linnud rändavad?
Lindude rändamine on eelkõige seotud sesoonsete muutustega elupaigas. Arvatakse, et ränne on välja kujunenud järkjärguliste väiksemate liikumiste laienemise tagajärjel, kui linnud otsisid paremat toitu või pesitsusvõimalusi. Kuna edasiliikumine andis paremad võimalused paljunemiseks ja ellujäämiseks, siis pärandus selline rändekäitumine edasi ka järglastele. Üldjuhul kaalub rändamisega kaasnev kasu üle selle riskid ja kulu. Paiksete talvitujate energiakulu võib olla ligikaudu 50 protsenti kõrgem ning talvine toidubaas piiratud. Rändavad talvitujad kulutavad palju energiat küll rände ajal, kuid soodne sihtpunkt ja sealne toidurohkus tagavad hea toimetuleku ebasoodsal perioodil.
Ka Eesti suvine parasvöötme kliima on paljude rändlindude jaoks eelistatud peatuspaik. Toidu- ja pesitsuskohtade rohkus, hõre