Lunasta ka oma lemmiklooma patud kui teda paradiisis kohata loodad!

Täna on pühapäev. Püha Päev, mis lausa kutsub tegema midagi pühalikku eriti just jõulueelsel nädalal. Eestlased on nagunii peaaegu pühakud, sest hommikul ja õhtul loevad ikka korralikult palvet ja kirikus näeb neid lausa igal nädalalõpul ja vähemalt korra kuus pihtimas. Ka on iga eestlase hubases kodukeses tilluke altar, mille ees loendamatu arv tunde põlvitatakse. Eestlased ei ihalda ligimese vara ega elukaaslast ning mõistagi valetamas-varastamas-tapmas seda rahvast kunagi ei näe.

Õukei ja nüüd läksin veidike rappa omadega kui mitte öelda, et tegin villast visates suurt pattu. Oleme kirikute nõukogu hinnangul jätkuvalt kõige uskmatun rahvas maamuna peal. Sellele ma tahaksin küll vastu vaielda, sest eestlane on väga EMA-usku. Eestlased on väga ka PERE-usku. Selline mulje on jäänud ja vähemalt minu peres ning tutvusringkonnas on küll lood sedamoodi. Väga paljud eestimaalased on ka LEMMIKLOOMA-usku ja kodus ringi kappavaid karvaseid ja sulelisi loetakse samuti automaatselt pereringi kuuluvateks, kuigi nii mõnedki vaatavad selle peale viltu.

Meis kõigis elab siiras soov pärast maapealsete päevade lõppu taevases paradiisis kohata varem lahkunud vanemaid ja sugulasi, sõpru ja koolikaaslasi ning mõistagi kõiki elu jooksul peetud lemmikuid. Mina isiklikult seda ei usu ja arvan, et tegemist on soovmõtlemisega, sest me ei suuda ju leppida asjaoluga, et elame vaid korra ja siis ongi kõik ning me kallid on jäädavalt lahkunud ja me ei kohta neid enam eales.

Taolise lootuse andmine annab minu arust väga vale signaali, sest kõike asju võib edasi lükata ja aega on lõpmatult. Lisaks võid käituda kuidas tahad ning teha igasugu nurjatusi, sest andeks antakse ju nagunii. Ma pigem usun, et minu jumalused ongi mu pereliikmed ja sõbrad ning tuleb anda parim, et maapealne eluke meenutaks võimalikult palju paradiisi. Tundub jamajutt? Võib-olla, aga ega valitsuse pressikonverentsid ja nö ametlikud dogmad suurt usutavamad ole. Õnneks meil kehtib usu- ja sõnavabadus ning asi siis uus religioon koos vajaliku atribuutikaga välja mõelda ning paari tuhande aasta pärast võib see olla lausa üleilmselt massiline. Ei me seda ette tea.

Õukei ja nüüd läksin taas rappa, sest sisekaemust ja tõsist lugu ma ka teps mitte avaldada ei plaaninud. Sestap vahetan meelolu ja püüan lora-lainele tagasi keerata. Vanad eestlased usku ei kippunud vahetama ja lasid endid alles surivoodil ristida. Miks küll ometigi? Aga sellepärast, et siis nad ei jõudnud enam PATTU teha. Nii öelda igaks juhuks tehti ära, sest äkki paradiis ja igavene eluke on siiski olemas.

Kuigi usk on mul napp, siis äkitselt käitun isegi samamoodi. Igaks juhuks, sest kunagi ju ette ei tea ja tükki see küljest ei võtaks. Omaette teema on lemmikute paradiisi pääs, sest nende patulunastusest pole ju kunagi avalikult juttu tehtud. Vähemalt ise pole kuulnud. Sestap teengi otsa ise lahti nii eeskuju näitamiseks kui ka lusti pärast ning lunastasin Ruudi ja Nõpsiku seni tehtud patud ära. Oi neid patte oli ikka palju kui kõik kokku sai loetud, aga vähemalt omalt poolt olen teinud vähima, et neid kunagi taas näha.

Ruudi ja Nõpsik heale eestimaalasele auku kaevamas ehk suurt pattu tegemas

Suure Plaani kohaselt oleme koos Rutsi ja Nõpsiga umbes kolme nädala pärast Vatikanis. Siis üritab kõik laekunud Patukustutuskirjad ka Number Ühele edasi anda. Miks peaks Number Üks meile audientsi pakkuma, küsite kindlasti kahtlevalt. Esiteks seepärast, et ta olevat tore mees, aga meil on ka salaplaan, kui härra keelduma peaks. Ja nimelt Ruudi ja Nõps kukuvad kimbutama šveitsi kaardiväelasi sel ajal kui ma bossi eraruumidesse siseneda üritan. Küll need jutud räägitud ja Patukustutuskirjad üle antud saavad. Ärge üldse sapsige!

On säherdune arusaamine, et jõulukuul tuleb iseäranis palju hääd teha ja hädalisi aidata. Naistepäeval ümmardatakse naisi ja isadepäeval tulevad korraga isad meelde. Minu arust taas väär käitumine ja aastaringselt peaks tähele panema nii lapsi kui vanureid, nii mampse kui papse, nii õpse kui päästjaid ja kõiki-kõiki teisi elushingi ka. Aga kui me juba sellised jõulukristlased oma loomu poolest oleme, siis mis sinna ikka parata ja annetagem just neile hingelähedastele valdkondadele, mis kõige rohkem korda lähevad.

Annetuste laekumiseks on vaja draamat, ülekohut, verd ja pisaraid. No ei taha ma sel aastal enam teie tuju rikkuda, veriseid pilte näidata või siis pisaratest nõretavat lookest kirjutada. Sellepärast ka antud veidi teises võtmes kribatud kirjatükk, mis siiski kutsub kaasa tundma ka loomadele. Lõppude lõpuks võib-olla see polegi loralugu? Ei me seda teistpoolsuse asja keegi täpselt tea ja annetate ju nagunii, aga nüüd saate vähemalt korraliku dokustaadi kaasa. Tulu ei lähe sedapuhku kirikule vaid Loomapäästegrupile vigastatud loomade raviarvete eest tasumiseks. Kirjutage selgitusse kindlasti oma lemmiku liik ja nimi ning lisage ka maksekorraldus, mida on pangast imelihtne alla laadida. E-postiaadress, kuhu Patukustutuskiri saata pange ilmtingimata ka. Mina tänan, Loomapäästegrupi patsiendid samuti ja vaadake, et te pattu ei tee!