Hallikese uus kuninglik elu

Kas Hallikest veel mäletate? Seda koera, keda üks isemoodi perenaine alul lõhki sööta üritas ja seejärel mööda Eestimaad ringi lohistas nii, et nahk marraskil ja vererada järel? Küllap vast ikka, sest taolised lood on ajatud ning ei unune lihtsalt. Halvad asjad ja ülekohus püsivadki paremini meeles. Vähemalt naistel pidavat see nii olema, et meelde jätavad nad reeglina ikka vaid halvad juhtumised ning seda eriti just endiste või praeguste kallimate puhul. Küllap on ka minus eneses peidus paras annus naist, sest iga viimane kui loomapiinaja on tänini meeles ja ootan kannatlikult aega, mil nad libastuvad, et siis vanad kalavõlad ikka kenasti ja korralikult klatitud saaks.

Sai ikka Hallikesega vatti nähtud. Mitte koeraga vaid ametnikega, kes millegipärast looma piinu tolereerisid ja hoopis omanikku taaskord kaitsma asusid. Tundus, et asi juhtus oma kümme aastat tagasi, aga kõigest kuus kui täna oma vana blogipostitust vaatasin. Dirigeerisin sel ajal Eestimaa Loomakaitse Liidu nimelise orkestri ees ja olime lausa meeleheitel, aga õnneks käega ei löönud ning teinekord võib ka peaga vastu seina jooksmisest lõpuks tulu tõusta.

Hallike, uue nimega Rallu ei mäleta sellest hirmsast ajast enam midagi. Ei me looma peakolu sisse näe, aga tundub, et isegi endine nimi tekitas temas vastikust, sest sellele ei reageerinud ta enam mitte üks meeter. Nii hakkasidki uued omanikud Urmas ja Elvi Raudsepp kõiksugu nimesid proovima kuniks koer ise Rallu välja valis. See nimi talle meeldis ja iga kutsumise peale tuli kiire jooksu ja energilise sabaliputusega.

Uus koduke, uhke maja ilusa aiaga Paide linnas oli kui unistus. Ometigi ei jõudnud Rallu Raudseppade juurde kohe vaid pidi enne Karme Reiljani juures dieedilaagris olema. Sellest oli kõvasti kasu, sest Karme suutis “nuumkoeralt” pea poole kuuekümne viiest kilost maha raputada. Meenutan, et endine omanik sundtoitis vägisi ja lausa lükkas toore jõuga talle toitu kurku. Haige värk!

Kõhnumine tegi Rallu elu kõvasti lihtsamaks, sest nüüd sai ta lõpuks ise omal jalal liikuda. Oi talle meeldis see ja kappas mööda hoovi ringi nagu pesuehtne traavel. Ironmanil osalejad oleksid kõik pika puuga pähe saanud, sest rõõm liikumisest valdas Rallu kõiki meeli ja tundus, et ta ei väsigi kunagi ära. Veel maitsesid koerale nii väga tikrid, et sõi kõik põõsad täitsa tühjaks. Tal oli lausa oma tehnika ja võttis niimoodi ettevaatlikult pika hambaga, et nägu kriimustada ei saaks ja silmad okaste kiuste ikka pähe jääks.

Kuninglikud tingimused olid tal seal tarekes ja eraldati lausa omaette tuba. Ei ta sellest suurt hoolinud ja hoidis parema meelega ikka pere ligi. Ometigi ei tulnud sõprus lihtsalt, sest palju peksa saanud koer hoidis eemale ja piisas vaid käeliigutusest kui ta surmahirmus sambaks tardus. Aga ohh üllatust – uued omanikud ei röögigi ega tee haiget. See oli koera jaoks midagi uut, sest seni polnud tal lastud taoliste kahejalgsetega veel kohtuda.

Kuu möödudes hakkas Rallu Elvist mööda jooksma aina lähemalt ja lähemalt. Nagu õhkõrnalt riivates. Ühel heal päeval võttis aga julguse kokku ja pani pea perenaise sülle. Taaskord ei riieldud ega pandud piki vahtimist. Rallu oli otsekui ootaval seisukohal, aga siis tormas nagu segane majja, tõi oma närimiskondi ja pani selle Elvi põlvedele. Sellest momendist oli naine ta usalduse võitnud ning koer oma hirmud minetanud. Ajapikku läks Rallu aina julgemaks ja täna pole enam sugugi kindel, kes seal elamises tegelikult vägesid juhatab?

Elvil on koerad kogu elu olnud ja temast on leheveergudelgi juttu tehtud. Tõukoeri kasvatades oli kõva tegija ning tema hoolealused noppisid aina tiitleid ja medaleid. Esimene chihuahuagi jõudnud tema kaudu Maarjamaale või vähemalt registris kandis too väidetavalt küll numbrit üks. Kolmkümmend viis koera kuskil, pakkus ta ise oma elamisest läbi käinud lemmikute arvuks, sest peavarju leidsid ka paljud tänavakrantsid, keda keegi ei tahtnud. Zeitung “Järva Teataja” ristis Elvi isegi koerte haldjaks ja seda kõike võtsime arvesse ka meie kui Rallu just selle pere hoolde usaldasime.

Alul oli paljukannatanud koera asukoht rangelt salastatud ja loodetavasti pollarid nüüd ei solvu, aga seda poleks me paljastanud isegi teile. Miks, tahate kindlasti teada? Aga sellepärast, et kohtuvaidlustes ei selgu pahatihti tõde ja õigus, õiglusest rääkimata vaid tühipaljas võitja nagu spordivõistlustel. Loomade puhul pole haruldane kui “asi” tema seaduslikule omanikule ehk loomapiinajale tagastada kästakse ning kõik see tingibki udutamise ja igasugu jama suust välja ajamise.

Arvate, et ainult loomapiinajad oskavad valetada? Lora puha ja nad on ka loomakaitsjaid tänaseks kenasti välja koolitanud. Kodanikuallumatus? Tõe jalule seadmine ja looma elu säästmine mitteseaduslike vahenditega? Mul savi tegelikult, millise sildi sellele mõni juriidaju külge paneb, aga täna veel, rõhk sõnal “veel,” tuleb mängida nende reeglite ja arusaamiste järgi, mis meile tahtevastaselt peale surutud on. Loodetavasti mõistate või siis ei mõista. Ka sellel pole tegelikult suurt tähtsust, sest loomi ei aidata sellepärast, et võhivõõrastele meeldida.

Rallu ja Raudsepad elavad täna taas korteris. Aastad teevad oma ning suures elamises liikumine ja kõige korda säädmine hakkasid üle jõu käima. Rallu liikumisaktiivsus on aga hoopis tõusnud, sest koduaias ta lõpuks enamuse ajast lebotas niisama. Nüüd aga tatsab päevas ikka hunniku kilomeetreid maha. Lausa neli korda käiakse päevas väljas ja see on tema lemmikaeg. Koeraga jalutamine on rohkem peremees Urmase töö, sest Rallu on parajalt segane rahmeldis, kes haugub ja tirib ning halvemal juhul mõnele ka hambad kintsu võib lüüa. Selle kõige vältimiseks on ta kaelarihm karmilt raudne ja hoiatav kollane paelake ka kenasti lehvimas, et teised teaksid eemale hoida – leelo-leelo, ettearvamatu hull tuleb!

Pole ta seni midagi halba kellelegi teinud, aga on vana tarkus, et targem on ikka võimalikke olukordi ette näha ja ennetada. Lisaks tegi Rallu vanas elukohas korra ka vehkat ja läks kohaliku surnuaiaga tutvuma. Elvi jooksis jalad rakku, nuttis silmad peast ning ta aju suutis maailma kõige õudsamate õnnetuste stsenaariumid valmis genereerida. Midagi aga ei juhtunud ja kokku said taas need, kes kokku loodud. Rallu tundis end väga-väga süüdi ja puges või nahast välja, et Elvi meele järele olla. Koer kartis, et pärast taolist pättust teda rohkem ehk ei tahetagi või vähemalt teeneline koerakasvataja luges just sellise sõnumi tema olekust välja. Pärast seda pole Rallu enam kordagi omapäi luusima läinud. Küllap meeletu hirm kodukaotuse ees on tänini meeles.

Istume nö Rallu päris oma enda toas ja koer on minuga sõbralik. Tuleb usaldavalt ligi, nuusib ja tõmbab keelegagi. See on veidi veider, sest tegelikult peaks see koer mind vihkama kuna vedasin teda ju mööda vastikuid kliinikuid ning see julm “pahategu” juba meelest minna ei saa. Ka Elvi on üllatunud, sest reeglina koer ikka võõraste peale haugatab ja poeb umbusklikult nende selja taha peitu. Nüüd käitub aga sootuks teisiti. Ju siis loom sai ikkagi aru, et tahtsin toona vaid head ning mind lurjuste-nimekirja oma mõtteis ei lisanud. See on küll tore!

Ometigi tunnen, et Rallu on omamoodi veidike nagu kurb ka. Küsingi pererahvalt, et milles põhjus või kujutan ma asju ette? Me kõik oleme praegu kurvad ja leinas, sest meie kullakalli pisikese Daysi-nimelise yorkie aeg sai otsa. Eks Rallu leinab omamoodi ja otsib teda ikka taga. Me Urmasega ei leia ka asu ja see on lausa talumatu. “Äkki sul on mõni väärkoheldud yorkie, kes kodu otsib,” küsib Elvi lootusrikkalt ning lisab, et kohe oleksid nad valmis talle maailma parima kodu ja armastuse kinkima.

Ei ole mul paraku udupeeneid tõukoeri vaid ikka valdavalt haiged või katkised krantsid, kes ihaldusobjektide sekka ei kuulu. Aga kunagi ei tea ette ja äkki juba homme tuleb vihje mõne yorkie-kasvanduse kohta, kus loomad piinlevad ja nende omanik lausa põlvili anub, et külla läheksin. Andke aga ikka teada, sest vähemalt ühele õnnetule hingele oleks mul kohe praegu superkodu koos superomanikega varnast võtta!