Saatuse sõrm. See oli Saatus ise, mis meid eile Piritale sundis. Pöörake tähelepanu mitte minu “ohmudele” vaid eemal lamavale punasele koerale. Ei saanud numbrist kaugelt sotti, aga vististi poolakad olid? Ka nende koer oli vana-vana, kes vaevu liikus. Jälgisin kui nad tulid imeaeglaselt. Auto juures väsis vanur ära või on see neil selline harjumus.
Seejärel pani nooremapoolne mees talle süüa. Ulatas juua. Kannatlikult, kannatlikult. Minu omad muidugi haukusid nagu napakad. Eriti Nõps. Viipasin vabanduseks ja tervituseks. Mees viipas vastu.
Seejärel võeti autost kaldtee, mida mööda koeravolask, peremees ühelt ja siis juba ka perenaine teiselt poolt kõrvalt toetamas, aeglaselt masinasse ronis. Seejärel läks paar mere äärde jalutama.
Tundsin heldimust. Tundsin millegipärast ka kergendust, et pole sugugi oma vana koera murega nö üksi. Äratundmisrõõm, et on veel taolisi inimesi nagu isegi – ka mul kaldtee kaasas, kuigi seni pole veel vaja läinud.
Omasid, nii kahe- kui neljajalgseid ei jäeta. Eriti siis kui nad vanad on! Sööb-joob ja tuleb välja ka. Liikuda suudab. Järelikult peab elama. Ja ka reisid ei jää tegemata. Meeldib mulle taoline mõtteviis ja suhtumine.
