Iga koer on indiviid, elusolend, kel on emotsioonid, iseloom ja kogemused nagu ka inimesel. Alati ei ründa ka ainult kurjad ja/või kasvatamata koerad. Ka muidu rahulik ja sõbralik koer võib rünnata, kui teda miski ehmatab, hirmutab või talle haiget teeb, kirjutab MTÜ Loomuse liige Maaja Mäll.

Koera tuleb kasvatada ja õpetada, selgitada talle, mis on lubatud käitumisviisid ja mis mitte, kuidas suhelda inimeste ja teiste loomadega. Koera õpetamises tuleb kindlasti lähtuda positiivsetest meetoditest, et mitte muuta teda arg-agressiivseks ja suruda tema enesekindlust alla. Koolitamata koer võib olla ohtlik nii endale kui teistele, eriti kui omanik ei suuda teda kontrollida.

Samuti ei tohi koeraga jalutades unustada jalutusrihma tähtsust ning oma aias või hoovis peab tagama selle, et koer sealt välja hulkuma ei pääseks. Isegi kui koer muidu kenasti omaniku sõna kuulab, siis võib alati juhtuda, et võõra looma läheduses käitub ta ettearvamatult või jääb ise ohvriks. Lisaks tuleb arvestada sellega, et tahes-tahtmata pelgavad paljud inimesed koeri, näiteks kui nad on varem koeralt pureda saanud. Ka see võib tekitada ohtlikke olukordi. Koera rihmastamine avalikus kohas ja oma territooriumil hoidmine on ka seadusega nõutud.

Kõik loomasõbrad peaksid meeles pidama, et tänaval ei tasu võõrast koera katsuma minna ja kui on soov temaga tutvust teha, siis peab esmalt selleks omaniku käest luba küsima ning välja selgitama, kas see koerale üldse sobib. Kindlasti peaks õpetama lastele, kuidas võõrale koerale läheneda või ka tuttava koeraga suhelda.

Selle asemel, et süüdistada koeri või teatud tõugusid rünnakutes ja agressiivsuses, peaksime küsima, miks koerte rünnakud Eestis nii suur probleem on. Miks niivõrd vähesed inimesed oma koeraga koertekooli lähevad? Miks võetakse siiani loomi emotsiooni ajel? Miks loomadesse suhtutakse nagu asjadesse – nii üksikisikute kui riigi tasandil? Kui need probleemid saaksid lahenduse, siis oleks meil tunduvalt vähem traagiliste tagajärgedega koerte rünnakuid.