Juba neljandat aastat korraldame novembris 5+ koerte kuud. Üsna sageli kuuleme varjupaikades loomasoovijatelt, et päris kutsikat ei otsita, aga üle 5 aasta vanust koera ka ei tahaks. Seetõttu toomegi iga aasta novembrikuus esile 5-aastased ja vanemad koerad. Soovime näidata, et ka nemad on täisväärtuslikud pereliikmed ja ka nemad väärivad kodusoojust ning armastust. Seekord toome teieni seeniorkoera Memme loo, mis küll alguses ei olnud lihtsamate killast, kuid on väga lootusrikka ja rõõmsa lõpuga!

10+ aastane Memm on pärit suurest koeravabrikust. Ta elas koos 93 kaaskannatajaga väga halbades tingimustes, veetis suure tõenäosusega kogu oma elu puuris ja poegis pidevalt. Kui ametnikud omanikult koerad ära võtsid, sattus Memm Varjupaikade MTÜ Pärnu loomade varjupaika. Kuna ta oli väga tugevas stressis, otsiti talle hoiukodu. Meie vabatahtlike koordinaator Marika Algpeos otsustas talle seda pakkuda ning Memm jõudis tema hoole alla eelmise aasta detsembris. Marika jutustab meile Memme loo.

Esimesed päevad

Hoiukodus oli koer alguses väga stressis ja hirmunud. Tundus, et minestab, kui talle ainult peale vaatan. Ta värises oma aedikus ja keeldus välja tulemast ning jälgis hirmuga igat minu liigutust. Esimesed 20 tundi ei pissinud ta kordagi. Kui olin valmis temaga kliinikusse tormama, siis õnneks ta lõpuks pissis.

Ta kartis paaniliselt tema poole välja sirutatud kätt ning ei lasknud end katsuda ega sülle võtta. Memm ahmis toitu nii, nagu oleks ta varem pidanud selle eest võitlema. Saba oli tal pidevalt jalgade vahel. Külastasime temaga ortopeedi ja selgus, et üks jalaluu oli tal kunagi ilmselgelt katki olnud ja valesti kokku kasvanud. Õnneks oli arsti otsus, et opereerida ei ole vaja, kuna koer sai oma jalga kasutadata ning valudes ta ei olnud.

Suu oli Memmel ka väga koledas seisus. Hambaarst oli järgmine, keda külastasime. Memmel tõmmati välja kõik lagunenud hambad ja juured, mis kindlasti talle valu tekitasid. Nüüd ei ole tal suus ühtegi hammast, mis aga ei takista tal isuga süüa nii konserve kui kuivtoitu.

Algul tegi koer kõik oma hädad tuppa pissilapile. Õues me ei käinud, kuna oli talv ja ilmad olid liiga külmad ning trakse talle selga panna oli võimatu.

Algus oli raske

Tasapisi hakkasin võitma koera usaldust. Algul tundus see võimatu ülesandena, kuna Memm endiselt kartis tohutult käsi ega soovinud aedikust välja tulla. Nii väga tahtsin teda sülle võtta, nunnutada, tema jäätunud südamekest üles sulatada! Aga sain aru, et selleks oli veel liiga vara. Lasin tal olla nii, nagu ta ise soovis. Kuna teen tööd kodukontoris, istusin arvutiga tema aediku kõrval ja rääkisin temaga vaikselt. Tasapisi koer natuke rahunes ja hakkas aedikust väljas käima. Ta jooksis korraks teise tuppa, vaatas kiiresti ringi ja jooksis tagasi aedikusse. Huvi oli suur, aga julgust ei olnud. Mänguasjadest ta ka välja ei teinud. Nii meie päevad kulgesidki.

Kevad

Saabus kevad. Memm oli juba palju julgem. Ta näitas välja huvi ja otsis minuga kontakti. Käsi ta endiselt kartis, aga käis juba ilusti puurist väljas ja puudutas oma pisikese ninaga minu jalga. See oli tema jaoks maksimaalne füüsiline kontakt. Minu enda koer Jenny näitas talle head eeskuju, et inimese käest saab mõnusaid paisid ja seda ei pea kartma. Näha oli, et ka Memm neid soovis saada, aga käsi oli endiselt tema jaoks väga hirmutav. Minu sõbranna võttis ka samast kolooniast koerakese. Ta tuli koos temaga meie juurde külla ja Memm oli teda nähes väga õnnelik – Papu näitas talle ka head eeskuju. Asjad liikusid aina paremuse poole ning lõpuks leidis Memm endale päriskodu.

Kahjuks hindas uus omanik enda võimeid üle ega olnud valmis sellise probleemse koera pidamiseks. Nelja päeva pärast toodi Memm mulle tagasi. Sel hetkel tegin ma otsuse, et ma ei julge teda enam kellelegi pakkuda ning jätsin koera endale. Kordagi ei ole ma seda otsust kahetsenud.

Memme usaldus minu vastu hakkas aina rohkem kasvama. Tema silmist kadus hirm, iga mu liigutus ei tekitanud enam paanikat. Rõõmuga jälgisin tema edusamme. Siiski ise ta minu juurde tulla ei soovinud, pidin teda ikkagi palju meelitama. Hakkasime temaga vaikselt õues käima, küll aga mitte nii, nagu teise koeraga – Memm istus terve aja mul põues ja jälgis ümbritsevat. See pakkus talle väga palju huvi.

Suvi

Saabus juuni ning ilmad läksid soojaks. Memm oli väga tubli, otsustasin, et nüüd hakkame õues käima nagu kord ja kohus. Mõeldud-tehtud. Hankisin talle kassitraksid, meelitasin teda pikalt ja lõpuks õnnestus talle need selga saada. Tundus, et iga minu puudutus oli tema jaoks hirmus, aga saime hakkama ja läksime õue. Esimene jalutuskäik paraku ebaõnnestus. Memm lihtsalt seisis ühe koha peal, otsides kohta, kuhu saaks end ära peita. Aga me ei andnud alla. Järgmine kord läksime õue koos kolme koeraga. See oli hea mõte, kuna Memm oli väga õnnelik ja otsis teiste koertega kontakti. Sellest hetkest hakkasid asjad tohutu kiirusega paremuse poole liikuma. Tasapisi läks ta aina julgemaks, hakkas nuuskima ja maailma uudistama.

Nüüdseks on Memmest saanud täitsa tavaline koer. Ta jalutab ideaalselt rihma otsas, laseb endale ilusti traksid selga panna, laseb end sülle võtta. Kui traksid on seljas, hüppab ta ise sülle. Korteris jalutab ta julgelt ringi, aga puur on ikkagi tema lemmikkoht – seal on tema turvaline pesa. Memm saab hästi läbi nii minu vana koeraga kui ka kassiga. Oma vanuse kohta on ta vägagi aktiivne ja mänguline.

See tunne, kui sa näed looma, kes tuli sinu juurde katkisena ja õnnetuna, muutumas õnnelikuks, on võrratu. Memm on väga tubli, armas ja vapper koer. Ma usun, et meil temaga õnnestub kõikidest hirmudest lõplikult üle saada.

Tahaksin panna lugejatele südamele – ärge kartke võtta varjupaigas eakaid koeri. Koer õpib igas vanuses. Ja kui ta usaldab teid, siis on kõik võimalik! Jah, see kõik võib võtta aega, aga see on seda väärt. Loomad oskavad olla tänulikud.

Loe seeniorkoerte kampaania kohta lähemalt ja tutvu kõikide meie väärikas eas koertega SIIN.

Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2022/3 numbris. Autor: Marika Algpeos