Sel sügisel Tallinnas toimunud rahvusvahelisel loomakaitse konverentsil tõi Šotimaa loomapolitsei vaneminspektor Mike Flynn näite hiljutisest juhtumist, kus millerdaja oli veidi enam kui poole aasta jooksul teeninud loomade paljundamise ja müügi pealt üle 1,2 miljoni naela. Seetõttu on ka millerdamine aina enam populaarsust koguv „ettevõtluse“ vorm. Karistused on olematud või väga väikesed. Näiteks sama summa teenimiseks narkootikumidega on risk kordi suurem ja keegi ei anna õigust ka müüdavat kraami tagasi nõuda. Kuni elav, hingav ja valu tundev olend on seaduse silmis võrdne asjaga, on ka väga keeruline neid ärisid kinni panna.
Pidamistingimuste kontroll viis 38 kassi päästmiseni
Ühel hilissügisesel päeval läksime kontrollima kasside pidamistingimusi Põhja-Tallinna korterisse. Ukse juures seistes ei pidanud olema eriti arenenud haistmismeelega, et aru saada kaebuse tõsidusest. Üllataval kombel avati uks, kuid juba peale enda tutvustamist saime tavalise vabanduste valingu: ette teatamata ei ole võimalik sisse lasta; just hetkel on koristamata; õiguste rikkumine ja viimase kaardina võeti appi ka covid. Kuna me jonni ei jätnud ja loomi siiski näha soovisime, muutus proua ka agressiivseks ja appi sai kutsutud politsei. Patrull oli kiiresti kohal ning kohale kutsuti teinegi, kui olukord hinnatud sai.
Tuppa sisenedes ei olnud pikalt vaja mõelda, kas loomade heaolu on tagatud. Kahetoalises korteris oli põrandapinda võrdlemisi vähe, prügi vedeles igal pool, osa loomi oli puurides. Kurb oli vaadata erinevaid karikaid ja aukirju, mis olid antud inimesele kui väärt aretajale. Loomadel oli olemas toit, kindlasti ei hoitud neid näljas, aga sellega piirdus ka loomade heaolu. Tänaseks on üle 20 aasta tehtud erinevaid uuringuid ja järeldusele jõutud, et loomade keskkond ja nende kohtlemine on otseses seoses nende tervisega, peamiselt põie- ja neeruprobleemide ilmnemisega. Samuti mõjutavad need suurel määral närvisüsteemi – sellisest keskkonnast ei tule terve närvikavaga loomi, isegi kui toit ja vesi on tagatud. Siseruumis väga paljude loomade koos pidamine, vähesed liivakastid, peitumisvõimaluste puudumine, ebapiisaval hulgal toidukausse – kõik see on loomale stressiallikas ja võib põhjustada terviseprobleeme.
Viskas loomakaitsjaid kassipojaga
Äärmiselt ärritunud loomaomanik viskas ühe kassipojaga ametnikke, kuid õnneks oli püüdja terava silma ja hella käega ning kiisupoeg sai turvaliselt kinni püütud. Umbes 3–4 nädalat vana kassipoeg sai kiirelt mütsi sisse sooja topitud ja varjupaiga poole saadetud. Selliste juhtumite juures ei ole mõtet ootama ja vaatama jääda. Kui loom on käes ja fikseeritud, tuleb ta ära viia, et mitte anda omanikule võimalust teda tagasi tirida või talle haiget teha. Omanik lubas nii ennast kui kasse põlema panna, aknast alla hüpata ja pani kõikvõimalikud needused kontrollijatele peale. Politsei suunas loomapidaja eemale ja meie koos esmalt kohale jõudnud patrulliga saime alustada PTA tehtud võõrandamise otsuse alusel kasside püüki. Pisikesed kassilapsed, kellel silmadki polnud veel avanenud, olid üksi transpordikastis ilma ema ja igasuguse pesamaterjali või soojendamise võimaluseta. Osa kasse oli omanik püüdnud paigutada sektsioonkappi luku taha, teine osa püüdis põgeneda. Vähemalt üht kassi me kätte ei saanudki – ta põgenes vanni taha torude vahele ja sealt tema kätte saamine ilma korteri osalise lammutuseta poleks olnud võimalik. Kokku püüdsime tol päeval 38 kassi. Enamasti on sellise kasvatuse pidajad veendunud, et ainult noored loomad võetakse ära. Täiskasvanud loomade osas on nad tundlikumad – seda juba seetõttu, et loomalaps ise on ühekordne tulu, täiskasvanud isendid aga inkubaatorid, kus uued tuluallikad „valmivad“.
Kohtuotsuse ootamine
Varjupaigas hinnati, et kui me pooled kassipojad suudame elule turgutada, võime uhked olla. Kokkuvõttes kaotasime ainult ühe elu. Kuid loomade ära toomise ja arstlik