Fotod: Loomapäästegrupp

Urr ja Nurr kauplusteketi poed on lisaks kliinikutele veel ühed sellised kohad, kuhu Loomapäästegrupi tarbeks annetada saab. Ja viimasel ajal voorib rahvast murdu.

Me ei läinud selle õhinapõhise hullusega kaasa, et kaugele piirile tormata ja lubasime, et hoolitseme hoopis siia jõudnud Ukraina sõjapõgenike loomade eest nagu kord ja kohus. Kutsusime rahvast appi ja loomasõbrad tulidki. Ei möödu päevagi kui mõnest poest hellatakse ja palutakse kraam ära viia – ruumi hakkab lihtsalt nappima. Meie keskladu on Loomade Kiirabi Kliiniku vanas tiivas. Aitäh neilegi, sest me tavapärases kohas oleksid hiired ja rotid oma osa nõutama tulnud. Talvel ikka nii on juhtunud.

Pärnu pood helistas teist päeva jutti, sest jälle oli kenake kuhi abipakke kogunenud. Saarlased ei jää alla ja ka Kuressaare poeke tahab tühjendamist. Tallinnas oli täna sedapuhku taas Järve keskuse ärisse asja ja enneolematult tublid toidukraami ja tarvikute annetajad on ka Viimsi inimesed.

Ukrainlased tulevad ja paljudel on loomadki kaasas. Annavad meile kenasti teada, aga arstile numbrit ei broneeri. Ka toiduabile nad tormi ei jookse, kuigi oleme valmis ette-taha kõik ära tegema. Homme läeb üks kiisu arstile ja talle anname kõik vajaliku kaasa ning tasume loomulikult ka arve.

Järgmisel nädalal ootame koos perenaisega seitset corkit. Nemad leiavad ulualuse Järvamaal. Vallaga on kokku lepitud ja nad tundsid muret, et kas nii palju koeri ikka võib ühte korterisse panna.
“Mitte ei või vaid lausa peab! Esiteks on hea kui nad karantiiniajal ühes kohas koos on, mitte mööda Eestit ei töllerda. Teiseks on peranaisel hing rahul kui ta pere koos ja loomi ei hakata jõuga käest kiskuma ja “kuskile mujale” paigutama.”

Veel oleme suhelnud ühe kenneliga, kus üle kolmekümne koera. Vajavad ka abi ja tahavad siia tulla, aga transport pea võimatu. Saaksid Moldovasse minna, aga see meie jaoks jube vinge ring. Sestap läheneme asjale loogilisemalt ja jagame kontakte, mis asuvad Ukrainat ümbritsevates riikides. Uskuge, alustades poolakatest on nad kõik väga tublid ja sõja jalust on ära saanud uskumatult suur arv lemmikloomi.

Raha, märksõnaga “ukraina”, ei korja me endiselt. Põhimõtte küsimus. Võibolla oleme rumalad, sest verise lapse pildi juures sõjast, kannatustest ja muuseas ka loomadest juttu tehes mõnikümmend tuhhi kokku lunida on kukepea. Ei ole meie tee. Küll me küsime kui häda käes, aga eraldasime kindla summa ukrainlaste tarbeks ja enne kui see otsas pole, suud me lahti ei tee.

Eesti loomadega on teine lugu ja nende tarbeks küsime jooksvalt ikka. Loodetavasti ka antakse, kuigi momendil on nad rahva fookusest väga väljas. Täna näiteks soovisin ühte vanurit hoiukasse sokutada, aga sealt vastati, et aidatakse ainult Ukrainast pärit koeri. Kui teine koht samamoodi vastas, siis vihastasin juba korralikult.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Eks ole? Igatahes ette ja taha kummardus kõigile urrnurrikatele abi eest ja rokime aga vapralt edasi. Üks jutt veel – Puutiniga on finiito! Tõstsin täna neid pakke ja kotte ning selg tegi megavalu. Nii ma Moskvasse helistasingi:

“Putja kurat! Sinu jama pärast olen nüüd nagu transa ja invaliid! Oma käega löön maha!”

Palus vabandust ja lubas Medvedjevi ning Lavrovi järgmine kord appi saata …..

Seotud lood: