Fotod: Loomapäästegrupp

Urr ja Nurr kauplusteketi poed on lisaks kliinikutele veel ühed sellised kohad, kuhu Loomapäästegrupi tarbeks annetada saab. Ja viimasel ajal voorib rahvast murdu.

Me ei läinud selle õhinapõhise hullusega kaasa, et kaugele piirile tormata ja lubasime, et hoolitseme hoopis siia jõudnud Ukraina sõjapõgenike loomade eest nagu kord ja kohus. Kutsusime rahvast appi ja loomasõbrad tulidki. Ei möödu päevagi kui mõnest poest hellatakse ja palutakse kraam ära viia – ruumi hakkab lihtsalt nappima. Meie keskladu on Loomade Kiirabi Kliiniku vanas tiivas. Aitäh neilegi, sest me tavapärases kohas oleksid hiired ja rotid oma osa nõutama tulnud. Talvel ikka nii on juhtunud.

Pärnu pood helistas teist päeva jutti, sest jälle oli kenake kuhi abipakke kogunenud. Saarlased ei jää alla ja ka Kuressaare poeke tahab tühjendamist. Tallinnas oli täna sedapuhku taas Järve keskuse ärisse asja ja enneolematult tublid toidukraami ja tarvikute annetajad on ka Viimsi inimesed.

Ukrainlased tulevad ja paljudel on loomadki kaasas. Annavad meile kenasti teada, aga arstile numbrit ei broneeri. Ka toiduabile nad tormi ei jookse, kuigi oleme valmis ette-taha kõik ära tegema. Homme läeb üks kiisu arstile ja talle anname kõik vajaliku kaasa ning tasume loomulikult ka arve.

Järgmisel nädalal ootame koos perenaisega seitset corkit. Nemad leiavad ulualuse Järvamaal. Vallaga on kokku lepitud ja nad tundsid muret, et kas nii palju koeri ikka võib ühte korterisse panna.
“Mitte ei või vaid lausa peab! Esiteks on hea kui nad karantiiniajal ühes kohas koos on, mitte mööda Eestit ei töllerda. Teiseks on peranaisel hing rahul kui ta pere koos ja loomi ei hakata jõuga käest kiskuma ja “kuskile mujale” paigutama.”