Võimatu missioon ehk lonkava rebasepoja päästmine

Aus oleks vast kohe manitseda, et antud loo võiksid keskonnaametnikud ja jahimehed lugemata jätta. Pole vaja, et te insuldi või infarkti saaksite! Meie riigis kehtib metsloomade ja -lindudega nimelt säherdune must-valge arusaamine, et nad peavad olema kas elus ja ise hakkama saama või surnud. Muid variante pole, kuigi viimati lugesin looduse eest seisva ametkonna kodulehelt pisarateni liigutavat teadet kuidas nad vaat, et kõikide metsasukate elujõudu taastavad ja neid muudkui pärast ravimist loodusesse vabastavad.

Kaitsealused linnud saavad tõesti abi, aga seda paljuski dr. Madis Leivitsa entusiasmile, mida võib pidada loomaarsti eralõbuks. Kus aga aidatakse põtru, kitsi, nirke, siile ja minu poolest kasvõi vigastatuid rebaseid. Äkki keegi teab vastata? Eestimaa Loomakaitse Liit tegi keskkonnaametile vastava päringu, aga minu teada ootavad nad vastust tänase päevani. Pole ka midagi imestada, sest ega riigisakstel peale Metsloomaühingu vabatahtlike panuse vast eriti rohkem polegi midagi ette näidata. No jahimehed aitavad ka, aga enamasti ikka vigastatud elukale kuuli pähe lastes ja ka see on nende jaoks vististi tasustamata töö. Tõe hüvides tuleb mainida, et pahatihti ongi hädatapp paraku ainuke viis, kuidas looma piinadest säästa, aga julgen väita, et eluloomi oleks nii mõnestki saanud kui vaid tahtmist oleks olnud. “Ravi” läbi kuuli on mõistagi odavam ja see on siililegi selge.

Metsloomade aitajaid kontollitakse aga agaralt. Viimati puistati Eino Roosioksa hobitalu kui see info tõele vastab. Ärgu andku Jumal, et keegi mõnda metslooma aidata proovib! Ka üks hinnatõusurallit juhatav loomakliinik saatis mõnda aega tagasi kirjakese, et metsaasukaid võib tuua vaid eutaneerimiseks ja vähimatki ravi nad enam ei osuta. Viimase kajaka eutanaasia arve oli seal lausa kolmteist korda kallim kui võrrelda riigi teises otsas asuva kliinikuga ulatudes juba sajakolmekümne euroni!? Tase! Varsti on viisiiditasu 1000.-, vaktsineerimine 10 000 eurot ja ega needki vast piisavad ole. Ilmselt ongi eesmärk vaid rikaste TOP 100 olevatele rikkurite lemmikutele teenust pakkuda ja nõmedast alamrahvast lahti saada?

Millest selline vahe kui medikamendid on ju samad? Õukei, Tallinna hinnad ja palgad panevad ääremaa omadele pika puuga ära, aga ikkagi? Asi on lihtsalt omanike ahnuses – ühed ravivad loomi ja toovad sellega leiva oma laulale. Teised tahavad saada aga vigastuste ja kannatuste pealt miljunäärideks. Ei muud ja küllap loomasõbrad teavad isegi, millistes kliinikutes kasumiahnus juba loomade ravimist segama hakkab, aga see on juba hoopis teine teema. Ei imesta üldse, et vabatahtlikud ühendused otsivad alternatiive ja usinamad neist soovivad omad loomakliinikud püsti panna.

Maailma parim töö koos sooja toa ja tasuta internetiga ning klõbista muudkui klaviatuuri, ütles mu boss ajakirjaniku töö kohta kui veel ühes telekanalis töötasin. Tõsi ja nagu isegi näete, siis lugu on juba päris korralikult pikk, aga vigastatud rebasest pole veel silpigi kirjas. Tegelikult on see taotluslik, sest antud rebane sai abi, aga see on ju lausa pühaduse teotus siinsete ametivõllide jaoks. Maailm on täis tuhandeid juhtumeid, mil inimesed metsloomale abikäe on ulatanud ja elavad isegi koos nendega. Seda ei tehta salaja ja neist on lausa filmegi tehtud, aga Eesti riigis on omad arusaamised – looduslik valik on argument, mida lausutakse ka inimese poolt sandistatud loomade puhul. Julgen väitan, et looduslik valik sai suures osas juba siis otsa kui inimene muutus nii võimsaks, et hakkas suutma igas maailma nurgakeses kõike oma käe ja meele järele sättima hakata.

Aga nüüd siis rebasest. Et ma loomaarsti, hoiukodu pakkujat ja rebast ennast ohtu ei paneks, peate leppima ühe parajalt “ümmarguse” muinasjutuga. Elas ühes Eesti linnas rebane oma tavalist rebaseelu. Ega tal olnud valikutki, et elukoht linna sattus ja ta just seal oma järglased ilmale tooma pidi – metsasalu raiuti ju maha ja sinna kerkisid inimeste tarbeks suured majad. Rebasemamps oli aga tubli ja kasvatas põnnid üles. Linnas on kergem, aga paraku ka omajagu ohtlikum eluke. Nii ta nägigi kuidas ta pereke muudkui kahanes. Lõpuks leidis auto rataste all oma otsa ta isegi ja ellu jäi vaid üks poegadest.

See lugu kordab üksühele Tallinnas, Õismäe servas Olerexi tankla juures sel suvel juhtunud traagikat, mil üks teine rebaseema õpetas omi poegi üle Paldiski maantee käima. Kõik nad said liikluses surma ja viimane poegadest jättis selle ilmaga hüvasti selle nädala alguses. Käisin teda vaatamaski, et ehk saab veel aidata, aga ta oli ikka täitsa kutu. Veidral kombel polnud verd kusagil näha ja ka ta ise oli täiesti puhas ning terve justkui magaks teepervel. Mõned rõõmustavad, et inimestele kuuluvas linnas on nüüd üks “väga ohtlik” haigustelevitaja vähem, aga mul oli kahju. Kohe siiralt kahju ja täitsa kurvaks tegi.

Algatuseks vajas ta kohe mitu päeva tohtri juures tilgutit, sest seisund muutus muudkui kehvemaks. See mõjus imehästi ja jõu taastudes rebis loomake katki kõik juhtmed-voolikud ning palju polnud puudu, et ka puurist oleks vaid vanaraud järele jäänud. Puuris olles püüdis õrnalt ka arsti kätt näksta, aga vabaduses oli suurim sõber, kes vahest harva ka pai lubas teha.

Täitsa tuksi keeratud metsaasukas, kellesarnased Inglismaal massiliselt ka kodudes lemmikutena elavad, aga ometigi ma sellisele inimtegevusele oma heakskiitu nüüd küll ei anna – las elavad ikka metsas, kuid erandkorras võivad minu poolest ka inimese juures olla. Diagnoos oli üsna karm – kas käpa amputatsioon või eutanaasia. Polnud ta ühti auto ette jäänud vaid keegi arvas heaks teda keset linna püssist tulistada. See lõigi liigese puruks, aga kasvas ise valesti kokku kuid nüüd lõi põletiku sisse.

Ometigi loomake seda käppa väheviisi kasutab ja sestap loobusid tundmatu loomaühingu tegelased nii ühest kui teisest variandist vaid hakkasid otsima talukest, kus ravi jätkuda saaks. Etteruttavalt olgu öeldud, et uus “urg” ehk tema tarbeks soojustatud vana kelder võeti kohe omaks. Esimesed päevad pidi ta ka seal puuris olema, et ravikuur ikka lõpuni viidud saaks. Paraku lõhkus ta vanglamüürid pilbasteks, aga ravimist see ei takistanud, sest noor loom ei põgenenud vaid võttis uued inimesed samuti omaks. Ukse sisse tehti lausa luuk, mille kaudu prii väljapääs loodusesse kui isu peaks peale tulema. Esimesed päevad ta seda ei kasutanud ja õue läks alles siis kui kuulis oma uusi sõpru aiamaal toimetamas. Ei ta lähedale läinud ja hoidis distantsi, aga oli kogu aeg nägemisulatuses. Küllap tal oli endalgi julgem olla kui usalduse välja teeninud rahvas lähedal toimetas.

Täna läeb kõik tõusvas joones. Rebane on tegelikult koer, mis koer ja kutsikale omaselt meeldivad talle eriti igasugu sikutamis- ja tirimismängud. Sise- ja välisparasiidid on hävitatud ning kärntõvest rasitud kasukas hakkab kohevamaks muutuma. Talve saabudes üritavad närilised samuti majadesse trügida, aga vaat see talle ei sobi ja murrab neid üsna suure hoolega ehk looduslikku toitu on lademetes. Mõistagi saab ta lisa ja on ilmselt üks paremini söödetud metsloomi, keda maamunal nähtud. Olen palunud liigsõbralikke suhteid mitte luua ja järk-järgult võõranduda. Loodan, et ühel heal päeval saab metsik hing tema sees võitu ning ta kolib metsa tagasi. Ei nad neid ajutisi kodukohti ja inimesi enamasti unusta ja jäävadki käima, aga tema käitumisest saab sotti alles tulevikus. Ju ta ikka metsa läheb kui käpp paraneb, sest paar-kolm päeva on juba kadunud olnud, aga hommikuks on kausid puhtaks lakutud ja teab imehästi, kus soe koobas ja maitsev söök ootamas on.

Senimaani olen taolise trauma puhul eutanaasiaks ikka nõusoleku andnud, aga kogu tema sõbralik olemus ja inimsese roll (loe süü) kodustamisel, pani teisiti käituma. Ei saa välistada, et käpp tuleb siiski amputeerida, aga taoline poolmetsik eluviis invaliidina inimese läheduses lubab tal imehästi hakkama saada kuniks jahimehed või keskkonnaametnikud ta ühel hääl päeval kinni püüavad ja maha löövad.

Viimastel tegelinskitel ei tasu siiski väga nuhkida. Nagu väga paljud teavad, siis olen loomapäästevaldkonnas täielik võhik ega oma üheski vastavas organisatsioonis tuttavaid ega sõpru. Häda sunnil pidingi sedapuhku pöörduma välismaailma poole ja tänan südamest Tuneesia loomakaitseühingut, Egiptuse loomaarste ja Mongoolias asuvat hoiukodu, kes Maarjamaa rebasepoisile halastasid ning talle abikäe ulatasid!

Sedapuhku ELU võitis ja inimese, nii kodustajate kui tulistaja poolt korraldatud jama sai klatitud nii hästi ja õiglaselt kui momendil võimalik. Eks näis kui kauaks neid õnnepäevi jätkub? Vabas looduses jääb rebase eluiga kuskile kolme aasta kanti. Loodetavasti sel sõbrakesel õnnestub palju rohkem aastaaegu ja päikeseloojanguid näha. Seda muidugi juhul kui hoiukodu rahvas koos naabritega oma suumulgud kinni hoiavad ja ei hakka sotsiaalmeediasse laikide õhinas fotosid üles laadima. Valan natuke õli tulle ja peletan mõnedelt tüüpidelt ööune pikaks ajaks – tean lausa kuute rebast, kahte metskitse ja üht põdrahakatist, väiksematest tegelastest rääkimata, kes riigivõimu kiuste inimesega oma elunatukest jagavad. Inimese käe läbi otse või kaude viga saanud kõik ja seega surmamõistetud, aga elavad tänini ning see mulle täiega meeldib.

Loodetavasti sai ka hea lugeja sooja tunde hinge teadmisest, et isegi surmamõistetud metsaelanikel võib teinekord hästi minna ja saavad abi nemadki, kuigi sellest suurt juttu eelloetletud põhjustel teha ei saa. Loodetavasti jääbki see esimeseks ja viimaseks looks sellest noorest rebasest ning ainuke, mida te teadma peate on see, et temaga on kõik hästi. Ütleksin, et isegi väga hästi! Elagu elu ja veelkord aitäh kõikidele asjaosalistele! Ja nüüd unustage kogu artikkel. Kui lõpuni aus olla, siis mõtlesin tegelikult kõik välja ja seda rebasepoega pole kunagi olemas olnudki. Vähemalt siin riigis kindlasti mitte.