Tänast lugu on kohe hea kirjutada. Ammu pole hinges taolist helinat olnud. Nagu armunud või miskit taolist – süda heldib ja samm on kerge nagu noorusaal. Üsna hiljuti oli mu meeleolu aga hoopis teistsugune. Loomapäästegrupi juhatus oli lausa sunnitud kuulama järgmist morbiidset vingukõnet:

“Kuusteist laipa, enamus neist linnud ja kassid. Mida neist ravida kui nad nagunii maha kärvavad? Toidame ainult kliinikuid! Annetusi tilgub nagu kõrbes vihma ja müü või neer maha, et arved tasutud saaks. Ja kui isegi mõni üksik loom pälvib suuremat tähelepanu ja kaastunnet, siis kodu ta ikka ei leia! Vaadake ringi ja näete ise, et pooled loomad on jäädavalt meie vabatahtlike kodudes. See on nii pagana mõttetu kõik! Las vedelavad ja teeme südamed kõvaks! Paneks õige putka kinni ja hakkaks samuti “normaalse inimese” kombel lõpuks elama?”

Juhatus soovitas mõneks ajaks “loomaasjadest” täiesti eemale hoida, sest kõik märgid näitasid, et mu klaasi oli viimane piisk langenud ja see ajas juba üle. Aga kuidas sa leelet tõmbad kui oma vastutusel olevad loomad alles hoiukodudes ripakil on? Ja siis tuli korraga päike pilve tagant välja. Oli ka viimane aeg.

Maailma noorim loomapäästja

Nädalavahetus tõi murekirja, milles üks noor naine oma õe koerale meeleheitlikult kodu otsis. Õeraas oli viimase vindi peal rase, just mehest lahku läinud ja korterisse kolinud. Noore, 3 aastase absoluutselt kasvatamatu Roofiga ta hakkama ei saanud ning ainsa võimaliku lahendusena nägi eutanaasiat. Endal tal autot polnud ja paluski siis õel koera viimane teekond ära korraldada. Tüli oli suur ja õde keeldus, kuid üks sõbranna lubas selle tühiasja käbe korda ajada.

Ja nüüd tuleb mängu juba maailma kõige pisiksem loomapäästja, kes otsustas just sel traagilisel hetkel sündima hakata. Ei enam olnud aega koera tappa ja ruttu-ruttu oli vaja haiglasse saada. Selge oli see, et Roofi peab selleks ajaks uue elamise leidma kui noor emme koos titaga koju saabub.

Ja Jumalad kuulasid ning koduotsimiskuulutusele vastasid õige mitu inimest. Ühed neist, Raplamaalt pärit pere oli nõus kohe ka Ida-Virumaale vaatama minema. Kõik sujus nagu filmis – pere lastele kutsa meeldis ja vastupidi. Varasemalt “sakslast” kasvatanud perenaist Haldi Ellamit noore looma kasvatamatus ei heidutanud ja ta lubas Roofist igati kuuleka koerakese teha. Üks punkt ELU kasuks ja Roofi kolis veel samal päeval Raplamaale.

Metsa surema jäetud Vikit ei taha keegi

Ülikiirelt ja nagu muinasloos taastunud Viimsi-Viki kolis ajutiselt Stromkale proua Karini juurde. Loomapäästegrupil on hoiukodudega väga kitsas käes ja palusime avalikult abi. Karin tõttas appi, aga tõenäoliselt ta seda tegu hiljem tuliselt kahetses. Viki nimelt taastus nii kiiresti ja proua jõud ei käinud temast enam üle. Nii saigi Stromkal mõnikord Vikit omapäi sõprust sobitama minemas nähtud – tõmbas lahti noh. Pärast tuli kohe taltsalt tagasi. Ei