Tänast lugu on kohe hea kirjutada. Ammu pole hinges taolist helinat olnud. Nagu armunud või miskit taolist – süda heldib ja samm on kerge nagu noorusaal. Üsna hiljuti oli mu meeleolu aga hoopis teistsugune. Loomapäästegrupi juhatus oli lausa sunnitud kuulama järgmist morbiidset vingukõnet:
“Kuusteist laipa, enamus neist linnud ja kassid. Mida neist ravida kui nad nagunii maha kärvavad? Toidame ainult kliinikuid! Annetusi tilgub nagu kõrbes vihma ja müü või neer maha, et arved tasutud saaks. Ja kui isegi mõni üksik loom pälvib suuremat tähelepanu ja kaastunnet, siis kodu ta ikka ei leia! Vaadake ringi ja näete ise, et pooled loomad on jäädavalt meie vabatahtlike kodudes. See on nii pagana mõttetu kõik! Las vedelavad ja teeme südamed kõvaks! Paneks õige putka kinni ja hakkaks samuti “normaalse inimese” kombel lõpuks elama?”
Juhatus soovitas mõneks ajaks “loomaasjadest” täiesti eemale hoida, sest kõik märgid näitasid, et mu klaasi oli viimane piisk langenud ja see ajas juba üle. Aga kuidas sa leelet tõmbad kui oma vastutusel olevad loomad alles hoiukodudes ripakil on? Ja siis tuli korraga päike pilve tagant välja. Oli ka viimane aeg.
Maailma noorim loomapäästja
Nädalavahetus tõi murekirja, milles üks noor naine oma õe koerale meeleheitlikult kodu otsis. Õeraas oli viimase vindi peal rase, just mehest lahku läinud ja korterisse kolinud. Noore, 3 aastase absoluutselt kasvatamatu Roofiga ta hakkama ei saanud ning ainsa võimaliku lahendusena nägi eutanaasiat. Endal tal autot polnud ja paluski siis õel koera viimane teekond ära korraldada. Tüli oli suur ja õde keeldus, kuid üks sõbranna lubas selle tühiasja käbe korda ajada.
Ja nüüd tuleb mängu juba maailma kõige pisiksem loomapäästja, kes otsustas just sel traagilisel hetkel sündima hakata. Ei enam olnud aega koera tappa ja ruttu-ruttu oli vaja haiglasse saada. Selge oli see, et Roofi peab selleks ajaks uue elamise leidma kui noor emme koos titaga koju saabub.
Ja Jumalad kuulasid ning koduotsimiskuulutusele vastasid õige mitu inimest. Ühed neist, Raplamaalt pärit pere oli nõus kohe ka Ida-Virumaale vaatama minema. Kõik sujus nagu filmis – pere lastele kutsa meeldis ja vastupidi. Varasemalt “sakslast” kasvatanud perenaist Haldi Ellamit noore looma kasvatamatus ei heidutanud ja ta lubas Roofist igati kuuleka koerakese teha. Üks punkt ELU kasuks ja Roofi kolis veel samal päeval Raplamaale.
Metsa surema jäetud Vikit ei taha keegi
Ülikiirelt ja nagu muinasloos taastunud Viimsi-Viki kolis ajutiselt Stromkale proua Karini juurde. Loomapäästegrupil on hoiukodudega väga kitsas käes ja palusime avalikult abi. Karin tõttas appi, aga tõenäoliselt ta seda tegu hiljem tuliselt kahetses. Viki nimelt taastus nii kiiresti ja proua jõud ei käinud temast enam üle. Nii saigi Stromkal mõnikord Vikit omapäi sõprust sobitama minemas nähtud – tõmbas lahti noh. Pärast tuli kohe taltsalt tagasi. Ei ta kurja teinud, tõmbas aga maadligi ja läks niutsudes pai nuruma. Ei Karinist olnud tema kinni hoidjat. Vaene naine sai paar korda sõimatagi, sest koeravolask ajas nii mõnelegi hirmu naha vahele. Ka see on igati normaalne ja pelgaks vast isegi kui taoline tegelane tuhatnelja enda poole jookseks.
Mäletatavasti viidi ajutiselt Vikiks ristitud koer Viimsi kandis surnuaia taha ja seoti seal kinni kuniks noored mehehakatised ta juhuslikult leidsid. Ei seda tea keegi kaua ta seal juba olnud oli, aga väga niru nägi koer välja küll. Poiste nimesid ma ei tea, aga üks, kelle poole nad abipalvega pöördusid oli Läänemaa ajakirjaniku Lemmi Kanni sõbranna Triin Olvet. Ole sa meheks! Vabandust, naiseks ikka, et koera jänni ei jätnud ja talle abi leidsid.
Nüüd tuleb mängu taas “maailma noorim loomapäästja”, kes ilmaasjadest aru saamata tahtmatult veel teisegi koerahinge päästis. Ja nimelt kirjutasid mulle Pärnus elavad Aarne ja Sirje Urb ning pakkusid samuti Roofile kodu. Paraku otsustasin Raplamaa pere kasuks, sest varasem SLK kogemus ning suure aiaga armas majake tundus noorele koerale turvalisema ja parema valikuna. Rääkisin Aarnele aga Viki kurva loo ja pakkusin, et äkki soovivad nad hoopis teda? Aarne ütles, et annab toru “ülemjuhatajale” ehk oma abikaasale, sest nii olulised otsused langetavat ikka tema. Saatsin pildid ja lugude lingid ning veerand tunni pärast helistas värisev ja erutunud naisehääl tagasi:
“Ta on meie koer. Kindlasti on ta meie koer kui ta vaid meid heaks kiidab!”
Karin sain paari tunni pärast oma priiuse tagasi ja Viki kolis üheks ööks Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus ta korduva ravipesu, kreemitamise, aga nüüd juba ka vaktsiinid naha vahele sai.
Eile jõudis ta päriskoju ja taas sai kokku see paar või õigemini kolmik, kes saama pidi. Kuigi Karin kutsus teda Juliaks või Milaks, siis näikse, et koeradaami lõplikuks nimeks jääb Donna. Pererahva sõnul reageerib koer sellele ülihästi ja üldse ei imestaks kui see tema nimi ka eelmises kodus oli. Räägime Sirtsuga tihti ja ta raporteerib õhinaga kõigest, mida koos teevad. Lemmikkoht on koeral diivanil, sest sealt saab kenasti aknast välja vaadata. Öö magas seal samas ja alles hommikul pool seitse limpsis pererahva üles. Söögilaua juures toitu ei kerja vaid läheb alati eemale. Küllap on nii välja õpetatud. Pärnusse nad pikalt ei jää vaid juba järgmisel kuul kolivad Läänemaale tallu, kus vaba voli ja ligi kolm hektarit metsi-maid uudistamist vajavad. Teine punkt ELU kasuks!
Kharma pääses lõpuks päriskoju
Kolmas surmamõistetu selle sõna otseses mõttes nagu kaks eelmist koeragi on uue nimega Kharma. Kutsikas jäi Rakveres auto alla ja omanik soovis eutaneerimist. Loomaarst ei tahtnud noort koera aga igaveseks uinutada ja pöördus Loomapäästegrupi poole. Käpaoperatsioon viidi läbi Billy loomakliinikus dr. Kristo Klaasseni poolt ja tänaseks on ka taastusravi perekond Soolmannide juures edukalt läbitud. Heiki-nimeline meessoost Soolmann ütles, et Kharma on üks äraütlemata ulakas loomake, aga kutsikale võib ja peab selle kõik andeks andma. Ometigi ohkas ta millegipärast kergendatult kui paharetile järgi mindi.
Kharma kolis Suurupi kanti endise hea kolleegi Siiri Ottender-Paalma juurde, kes on läbi ja lõhki “koerainimene.” Perekond ootas uut liiget kaua ja kannatamatult, aga see tasus end kuhjaga ära – täna on kõik eesotsas Kharmaga väga õnnelikud ja vaatavad muretult tulevikku. Tema kõrgus ELU sai kolmanda punkti, aga sellega see lugu veel ei piirdu.
Kolm õnnelikku kassist musketäri
Laon kohe ka kolm aprillikuus pääsenud kassikest ritta. Nendest puutusin otseselt kokku vaid Patika kandis autoga rammu proovinud kiisuga. Hiljem anti teada, et õnnetus ei juhtunud teps mitte sillal vaid väheke eemal, aga mul pole see kohanimi enam meeles. Pole vast olulinegi. Vedas tal ja kõvasti! Täna elab sellesamuse loomaarsti juures, kes temaga kõige rohkem vatti nägi. Juhtus nii, et nädalavahetus tuli peale ja meil ei olnud Tallinnas hoiukodu. Olude sunnil pakkus dr. Ketlin Sõstra kiisule peavarju ja sinna ta jäigi. Pere teised loomad on uustulnukaga tänaseks täielikult harjunud ning eile toimus selline “kassiralli”, mille käigus isegi seintelt pildid alla kisti. Väga lahe ja naljakas kui Ketlini arvamus välja arvata.
Lokuta ja Kotila ehk Raplamaa kandi kiisudega piirdus minu roll laias laastus vaid raviarvete tasumise garanteerimisega. Dr. Rika Mölder Raplast tuunis nad üles ja puhus eluvaimu sisse. Ei ma tea neist suurt midagi, vaid seda, et esimesega tegeles gängi vabatahtlik Kristiina Pärgma ja teisega Tago Holsting. Mõlemad paranesid täielikult ja ootavad täna hoiukodudes seda päris oma inimest. Kolm punkti juurde ja ainuüksi kuus (looma)elupäästmist vaid nende elukatega, kes minu vastutada olid. Päris hea tulemus ja teeb meele rõõmsaks. Kohe väga rõõmsaks kui lõpuni aus olla.
Loomulikult lausa peab siia nimekirja lisama ka Klepopatra, kelle paranemist ei uskunud mitte keegi. Täna on ta kõige tervem Eesti koerake. Vähemalt nii oli kirjas 1.aprillil saabunud labori vastuses ja see polnud üldsegi mitte aprillinali. Ka tema mõisteti ju surma kui mäletate? Aga nagu videost isegi näete, valmistub nüüd juba pea kolm korda rohkem kaaluv atleet mööda elamist mööbeldades ilmselt rammumehe võistluseks. Uskumatu tegelane! Absoluutselt uskumatu päästmine ja seda va eluimekinki ei ületa ikka miski!
Tegelikult oli aprillis edulugusid veelgi, nende seas orava- ja jänespojad, kellel lihtsalt ei lastud ära surra. Ka siin oska ma sõna väga sekka öelda, sest ega kõigega jõua kursis olla ja nendega tegelevad hoopis teised inimesed. Jälgige ikka Loomapäästegrupi Facebooki-lehte, sest enamus lugusid jõuab sinna.
Metsloomatittede ja lindude hooaeg alles hakkab mais pihta ja siis läeb tõeline rock’n roll lahti. Toetage siis kui võimalik taolise kodukootud loomapääste tegevust, sest ilma teie panuseta poleks neil õnnetutel hingedel vähimatki võimalust. Mina tänan!
- Loomapäästegrupp MTÜ
- EE437700771003183318
- Loomade ja lindude ravikulude katteks
-
900 1313 (5.-) 900 1414 (10.-) 900 2323 (25.-)
