Fotod ja video: Loomapäästegrupp

Viimsis surnuaia taha betoonpunkri külge aheldatud koerakese nimi pole muidugist Viki, aga kuidagi peab ju koera kutsuma ja mina kutsun teda nii. Ega ta suurt sellele muidugist reageeri, aga parem kui mitte midagi.

Hoiukodu perenaise Karini sõnul on talle tuttav sõna näiteks “davai.” Võiks nagu arvata, et ta surema viinud pererahvas rääkis siis vene keelt. Selle lükkavad aga ümber Loomade Kiirabi Kliiniku näitsikud, kelle sõnul maiusega teab ta käsklusi,”siia,” istu” ja “lama” ning täidab neid korrektselt. Vähe sellest ja kui kui su käes juhtub eriti maitsev suutäis olema, siis oskavat ta isegi Eesti hümnist paari esimest salmikest lõõritada.

Olen temaga juba veidi tuttav ja seetõttu tean uut kodu natuke ette valmistada. Jalutab kenasti ja ei rebi vaatamata sellele, et on üks paras rahmeldis. Teised loomad suurt ei huvita, aga hoiukas ajas kassi taga küll. Oli see nüüd noore koera mängukutse või tõsine rünnak? Vaevalt, et rünnak, sest puremiseks ju ei läinud.

Hoiab inimese ligi ja tahab meele järele olla. Keegi pole vaenlane ja läheb lausa niutsudes võhivõõralegi ligi, et pai saada. Algselt krõbinaid ei söönud ja andsime vaid konserve. Nüüd andsin prooviks teise firma krõbuskeid ja neid järab kahe suupoolega.

Tervis on täitsa okitoki kui nahajama välja arvata. Igasugu parasiitide vastu on rohud saanud, kuigi mikroskoop neid ei näita. Tundub, et põhjus ongi siin, sest ilge sügelemine on märk sellest, et arstid tabasid naelapea pihta. Kiip ja pass on tal olemas, aga vaktsineerimist arstid praegu veel teha ei saa. Las kosub ja taastub.

Eile oli meil pesupäev, et ka haisev karv lõhnama ja koorikud nahalt maha saaksid. Sellele järgnes põhjalik kreemitamine nagu peeneimas ilusalongis. Pärast tööaega võttis selle suure töö ette LKK assistent Marian Holmberg ja olen talle ütlemata tänulik.

Antud loo tõmbasid käima kaks last või noormeest, kes kogemata aheldatud koera otsa “komistasid.” Moblasid neil polnud, aga nad ei jätnud jonni ning kutsusid rahvast appi. Kahjuke ei tea ma mitte ühtegi nime tänu kellele see koer täna veel koos meiega on, aga olge te tuhandest tänatud!

Ja nüüd hakkame kodu otsima ning kuna see koer on minu vastutusel, siis peate kuulama ka tavapärast ütelust:

“Minu näol te võite saada endale heatahtlikuima sõbra või suurima vihavaenlase ning see kõik sõltub sellest kuidas te antud loomaga edaspidi käitute!”

Kodupakkumisi ootan e-postile heiki@animalrescue.ee

Seotud lood: