Fotod ja video: Loomapäästegrupp

Viimsis surnuaia taha betoonpunkri külge aheldatud koerakese nimi pole muidugist Viki, aga kuidagi peab ju koera kutsuma ja mina kutsun teda nii. Ega ta suurt sellele muidugist reageeri, aga parem kui mitte midagi.

Hoiukodu perenaise Karini sõnul on talle tuttav sõna näiteks “davai.” Võiks nagu arvata, et ta surema viinud pererahvas rääkis siis vene keelt. Selle lükkavad aga ümber Loomade Kiirabi Kliiniku näitsikud, kelle sõnul maiusega teab ta käsklusi,”siia,” istu” ja “lama” ning täidab neid korrektselt. Vähe sellest ja kui kui su käes juhtub eriti maitsev suutäis olema, siis oskavat ta isegi Eesti hümnist paari esimest salmikest lõõritada.

Olen temaga juba veidi tuttav ja seetõttu tean uut kodu natuke ette valmistada. Jalutab kenasti ja ei rebi vaatamata sellele, et on üks paras rahmeldis. Teised loomad suurt ei huvita, aga hoiukas ajas kassi taga küll. Oli see nüüd noore koera mängukutse või tõsine rünnak? Vaevalt, et rünnak, sest puremiseks ju ei läinud.

Hoiab inimese ligi ja tahab meele järele olla. Keegi pole vaenlane ja läheb lausa niutsudes võhivõõralegi ligi, et pai saada. Algselt krõbinaid ei söönud ja andsime vaid konserve. Nüüd andsin prooviks teise firma krõbuskeid ja neid järab kahe suupoolega.

Tervis on täitsa okitoki kui nahajama välja arvata. Igasugu parasiitide vastu on rohud saanud, kuigi mikroskoop neid ei näita. Tundub, et põhjus ongi siin, sest ilge sügelemine on märk sellest, et arstid tabasid naelapea pihta. Kiip ja pass on tal olemas, aga vaktsineerimist arstid praegu veel teha ei saa. Las kosub ja taastub.

Eile oli meil pesupäev, et ka haisev karv lõhnama ja koorikud nahalt maha saaksid. Sellele järgnes põhjalik kreemitamine nagu peeneimas ilusalongis