“Täna kaks tublit noormeest leidsid Rohuneeme surnuaia taguses metsas ühte betoonpunkri juurde kinniseotud koera, kes seal kõva häälega nuttis. Kuna poistel polnud telefone kaasas, pöördusid nad möödujate poole, kes siis koera lahti sidusid ja abi kutsusid. Koer on vana, karv hõre, veidi kärnas ja küüned lõikamata. Tundub, et ka millalgi pesakonna ilmale toonud. Koer on nüüdseks õnneks Loomapäästegrupi hoole all.”

See eile poole kümne paiku õhtul avaldatud postitus pani meie vabatahtlikud vähekene kiiremaid liigutusi tegema ja koerake toimetati Loomade Kiirabi Kliinikusse, sest ta jättis tõesti sellise mulje, et on 1000 aastat vana ja teist sama kaua metsas kinniseotuna nälginud. Loom oli väga nõrk ja kliinikus viskas end jõuetult külili.

Hommikul võttis meid vastu aga koer, kes järgmised 1000 aastat veel küll surra ei kavatse. Pole ka põhjust, sest energiline ja väga sõbralik koer pole vanuse poolest omadega veel poole pealegi jõudnud. Nii me arvame. Soe ruum, tilgake vedelikke otse veeni ja korralik toit tegid imet ning ei uskunud isegi, et tegu on sama loomaga kui teda vaatamas käisin. Tõsi, nahk on kehva ja ravimata jäetud. Ehk sellepärast viidigi silma alt ära. Taolisi asju on varemgi juhtunud ja hiljuti kirjutasin ühest ketikoerast, kellele kärntõve pärast jahimees kutsuti.

Ei me tea veel, mis seda põhjustab? Parasiidid mitte, sest nahk oli puhas. Ilmselt on tegu allergiaga kuid mille vastu vajab veel põhjalikumaid uuringuid. Homme loodan ta taas kiirabisse viia ja igaks kümneks juhuks palun naiskadel ta vastavate šampoonidega üle pesta ja kenasti ära kreemitada – saab sügelemisest priiks. Praegu see vaevab vaest looma. Ülehomme teeme aga juba uued vereproovid ja vaktsineerime ära kui kutsa tervis lubab ja arstid oma heakskiidu annavad. Paneme kiibi ja saadame laborisse kõikvõimalikku biomaterjali, et ta hädade põhjustes sotti saada. Siis saab juba korralikult ravima hakata.

“Kas teen annetuste küsimiseks loo valmis?”, päris Liisu Kütisaar, sest arvas, et see ravi võib kalliks kätte minna.

“Väga kaval ja tark oleks selle kurva kössakil pildiga raha küsida, aga oleme pigem vaesed ja ausad ning küsime ikka siis kui tõesti häda käes on. See ei lähe kalliks – parkimistrahv meie tavapäraste arvetega võrreldes.”

Täna veel nimetu koerake tuli hoiukodusse mu elamise lähedale. Nimme sättisin nii, sest siis on lihtsam ja mugavam asju korraldada. Kliiniku naised kinkisid talle uue ja edeva kaelarihma. Uhke värk! Käisime mere ääres jalutamaski ja saatsime päikese mere taha tuttu. Käitus igati korralikult ja koertega kuri polnud. Toas kassiga ka mitte. Inimestega on õnneks täissemu vaatamata sellele kuidas temaga käituti.  Helistasin pool tunnikest tagasi ja küsisin kuidas neil läheb?

“Hästi läheb! Sõi natuke ja läks juba magama,” vastas talle ajutist peavarju pakkuv naisterahvas.

Hea lõpuga lugu tuli sedapuhku välja, kuigi päriskodu pole veel leitud. Tegelikult on üks noor Tartu pere täitsa silmipiiril olemas, aga palusin ne