Foto: Heiki Valner

Lood loomadest on tegelikult paljuski ka lood inimestest. Ülafotol ja videol olevat koera taheti maha lasta. Jõudsin napilt enne jahimeest.

“Miks sa selle kärntõvehaiguse nii kaugele lasid?” pärin perenaiselt.

“Ei ma venitanud midagi! Üleeile oli veel täiesti korras!”

“Ära aja mulle jama, aga see selleks. Miks sa teda tappa tahad, mitte ravida ei proovi?”

“Mul on vastik teda vaadata kui ta selline välja näeb!”

“Oleksin sinu asemel veidi ettevaatlikum, sest ka mees võib jahimehe kutsuda, sest sa näed üksjagu jubedam välja kui aastate eest abielludes!”

Leppisime kokku, et kui koera maha lööb, siis koksan ka mina tema maha ja keegi ei kobise. Loomapäästegrupp tasub ravi eest ja see päästis koera elu.

Eelneval pildil on aga tilluke Mark, kes kliinikus oma elunatukese eest võitleb. Ta oli haige juba Ukrainas, aga ravi jäi pooleli kui taevast kukkuvad pommid pere põgenema sundisid. Pikal ja raskel teekonnal koera tervis halvenes.

Siia jõudes pöördus pere kohe kliinikusse. Ei nad tahtnud abistamist ega kedagist vaid ainult seda, et koerake terveks saaks. Pärast tänast vereülekannet läks Margi olemine millimeeter paremaks, aga maks on läbi ja seega annavad head uudised end üksjagu oodata.

Kaks koera. Kaks peremeest. Kaks suhtumist. Loomalood on tegelikult väga otseselt ka lood inimesest enesest ……