Olin kogu nädala nii sigatubli, et eilseks oli kõik tehtud ja nii ma igavlesin ning aju genereeris vaid lollusi. Polnud ka suurem mure, sest eile ju oligi napakate naljade päev ja “sul on nina valge” pole päris minu rida. Ikka usutav peab olema. Ikka tünga peab tegema. Kunagi avasin 1.aprillil aasiapärase kassi- ja koeraliha restorani. Keegi ei kirunud. Järelikult ei usutud. Kahju.

Ühe naljaga sain sedapuhku kümnesse ka ja loomavihkajad olid tagajalgadel, et nüüd hakkavad vabalt ringi silkavad koerad neid hammustama. Tigedad olid ka mõned loomasõbrad, arvates, et taolist nalja ei tohi teha. Ma lausa mõnitanud loomi? Ahh, minge potilaadale ja millal ma seda enne teinud olen? Võib-olla olen ka alustades enda omadest, keda ülepäeva “kombinaati” saadan. Selline ma olen, sorry!

Eks see veidike “inside joke” olnud, millest vaid asjasse pühendatud lõpuni aru said, aga kullakased lugege ikka pealkirjast kaugemale ka! Millal varasemalt ministeerium loomadele paremaid tingimusi on nõudnud ja loomakaitsjad selle vastu protesteerivad? Millal enne kanad kulle ja kotkaid tapnud on? Kuidas minister ainuisikuliselt seadusi muuta saab või ombudsman’e määrab? Sellist jura andis ikka kokku luuletada.

See selleks, aga mu laisk reede leidis oma otsa täpselt kell 15.00 kui selgus, et kella neljaks on ühele pisikesele sõbrale hamba väljatõmbamine kirja pandud. Vana pea ja vilets mälu on ikka nuhtluseks olnud. Teda näete esimesel fotol ja kikust nagu njuhti ta ilma jäi. Paraku on neid topelthambaid veelgi ja seega üks arstilkäik raudselt ees ootamas.

Käigu pealt sain ühe kunde veel juurde ja tema on juba püstihaige – epilepsia. Ukrainas kõik arstid läbi joostud ja k