Kõht lahti ja tuleb koos verega. Organismus viimse piirini viidud. Parvo. Kah (vist) põgenik, kuigi Venemaalt. Silmad arglikult ümbrust uudistamas ja kartmas, et ots on kohe käes.

“Kas tõesti kõik? Saabki otsa see eluimekink?”

“Jep, nii see on, sest pererahvas tõstis lõpuks käed ja soovib eutanaasiat!”

Mu ustav ja armas pruut Karin Krutob Loomade Kiirabi Kliinikust kohe helistama endal nutt kurgus:

“Tulen naiseks või seksorjaks! Heiki kallis, päästame ta ära! Ma ise maksan osa arvest kui vaja!”

“No ei saa ma talle “ei” öelda! Kutsikale, pidasin ma silmas. Pagana Karin! Las loovutavad siis meile, saadan kohe lepingu.”

Ja saage tuttavaks endise väljamaalase, tänase Eesti kodakondse, Loomapäästegrupi kõige värskema ja haigeima hoolealusega. Nime tal veel pole. Ei pane ka enne kui selge, et võit on meite poolel. Pidavat olema vististi lausa sinivereline pomeranian ehk kääbusspits, kuigi see ei oma vähimatki tähtsust.

Pole ammu seda teinud, aga nüüd ma kutsun teid sõbrad, tuttavad ja võhivõõradki taas surmale ninanipsu andma. Suured tänud juba ette!

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318
Kääbusspitsi raviks

Annetustelefonid:
900 1313 (5.-)                  900 1414 (10.-)                  900 2323 (25.-)

LUGEJATE LEMMIKUD: