Tänast lugu on kohe hea kirjutada. Ammu pole hinges taolist helinat olnud. Nagu armunud või miskit taolist – süda heldib ja samm on kerge nagu noorusaal. Üsna hiljuti oli mu meeleolu aga hoopis teistsugune. Loomapäästegrupi juhatus oli lausa sunnitud kuulama järgmist morbiidset vingukõnet:

“Kuusteist laipa, enamus neist linnud ja kassid. Mida neist ravida kui nad nagunii maha kärvavad? Toidame ainult kliinikuid! Annetusi tilgub nagu kõrbes vihma ja müü või neer maha, et arved tasutud saaks. Ja kui isegi mõni üksik loom pälvib suuremat tähelepanu ja kaastunnet, siis kodu ta ikka ei leia! Vaadake ringi ja näete ise, et pooled loomad on jäädavalt meie vabatahtlike kodudes. See on nii pagana mõttetu kõik! Las vedelavad ja teeme südamed kõvaks! Paneks õige putka kinni ja hakkaks samuti “normaalse inimese” kombel lõpuks elama?”

Juhatus soovitas mõneks ajaks “loomaasjadest” täiesti eemale hoida, sest kõik märgid näitasid, et mu klaasi oli viimane piisk langenud ja see ajas juba üle. Aga kuidas sa leelet tõmbad kui oma vastutusel olevad loomad alles hoiukodudes ripakil on? Ja siis tuli korraga päike pilve tagant välja. Oli ka viimane aeg.

Maailma noorim loomapäästja

Nädalavahetus tõi murekirja, milles üks noor naine oma õe koerale meeleheitlikult kodu otsis. Õeraas oli viimase vindi peal rase, just mehest lahku läinud ja korterisse kolinud. Noore, 3 aastase absoluutselt kasvatamatu Roofiga ta hakkama ei saanud ning ainsa võimaliku lahendusena nägi eutanaasiat. Endal tal autot polnud ja paluski siis õel koera viimane teekond ära korraldada. Tüli oli suur ja õde keeldus, kuid üks sõbranna lubas selle tühiasja käbe korda ajada.

Ja nüüd tuleb mängu juba maa