Seni, kuni loom on asi või ese, saavadki juhtuda sellised kohutavad asjad, millest praegu kirjutan. Loomapäästegrupp avaldas mõned päevad tagasi loo Setomaa 21-pealisest koerakarjast ja seitsmest surnud koerast, kelle jaoks jäi inimese abi hiljaks.

Tänase päeva seisuga on elus kaheksa looma ehk kogu koerakarjast jäeti ellu vaid seitse kutsikat ja üks vanem koer. Ülejäänud loomad tappis Tartu koduta loomade varjupaik veel samal õhtul kiiruga ära. Loomad eutaneeriti, sest nad olevat olnud liiga agressiivsed. Loomapäästegrupi kolm vabatahtlikku püüdsid neid nn agressiivseid koeri ja kinnitavad, et tigedad ja kurjad nad nüüd küll ei olnud! Koerad ei rünnanud kedagi, kuigi nende territooriumile sisenesid nende jaoks võõrad inimesed.

Jah, nad haukusid ja mõned näitasid hambaid, aga nad ei rünnanud. Püüdmisel ei näritud läbi ühtegi lingu, mis agressiivsete ja metsikute loomade püüdmisel on suhteliselt tavaline. Kõik püüdjate kindad jäid terveks. Puuri püütuna istusid koerad seal vaikselt, välja arvatud puur, kuhu kogemata sattusid omavahel mitteklappivad loomad, kes seal omavahel siis jagelesid. Kahvast välja koukimisel üritasid mõned loomad püüdjaid käest naksata, aga seda teevad tavaliselt kõik loomad kui nad on kahvaga kinni püütud. Kindlasti võisidki kutsad varjupaigas käituda agressiivsemalt, sest nad olid ära toodud nende harjumuspärasest keskkonnast, topitud puuri, sõidutatud autoga ja siis veel maha laetud kuskil tundmatus kohas.

Oleme püüdnud väga palju loomi. Oleme püüdnud agressiivseid loomi, aga need Setomaa koerad ei olnud agressiivsed loomad. Tegemist oli argade loomadega, kes püüti nende tavapärasest keskkonnast kinni. Meie küsimus on kuidas suutis varjupaik hetkega otsustada selle, et need koerad olid nii ohtlikult agressiivsed, et neile isegi ei antud võimalust ellu jääda? Missugune loomaarst oli nii lihtsalt nõus eutaneerima visuaalselt terveid koeri?

Kuigi paber kannatab kõike, siis ometigi tahaksime väga näha arstlikku ülevaatust nende kolmeteist koera kohta, et aru saada, mis oli nende tapmise põhjuseks. Kõik vanemad emased koerad olid tiined ehk siis lõpetati hetkega kolmeteist looma ja veel sündimata kutsikate elu. Kui koera tervis ei eelda kohest eutaneerimist, siis lastakse loomal mõni päev rahuneda ja alles siis selgub, kas ta on ohtlik nii inimesele kui teistele loomadele. Alles siis tehakse otsus, aga näikse, et Heade mõtete linnas Tartus on teised tavad!

Loomapäästegrupile tuleb hetkel väga palju kodupakkumisi Setomaa koertele. Loomapäästegrupp pakkus varjupaigale ka oma abi, aga vaatamata sellele võeti vastu eutaneerimisotsus. Nii lihtsalt ja vastutustundetult need asjad käia ei tohiks, sest iga looma elu lõpetamisel peab olema põhjendatud veterinaarne alus. Eriti varjupaika sattunud loomadel, sest neid ei kaitse ju keegi. Meenutan veel, et antud juhul hävitati pärandvara, sest pärismistunnistust pole kellegile veel välja antud ja pärijatering on alles selgitamisel. Kas kujutate ette, et pärast inimese surma tormavad vallatöötajad kohale ja kukuvad vara jagama? Ega vist ja mõte, et keegi võiks kadunu auto lammutusse hävitamisele viia, ei tuleks kõne alla. Koerte hävitamine on aga justkui lubatud?

Hetkel on ka lehmaga kummalised lood. Lehm lubati valla ja PTA poolt loovutada Loomapäästegrupile, siis aga ilmus välja väidetav pärija, kes lihtsalt soovib lehma viia tapamajja. Ja seesama inimene andnud justkui ka Tartu koduta loomade varjupaigale õiguse teha loomadega, mida nad heaks arvavad. Juriidilises plaanis pole enne pärimistunnistuse välja andmist notari poolt kellegil õigus taolisi otsuseid vastu võtta! Lisaksin tahan küsida kus see nn pärija oli kõik see aeg, mil loomad ja inimene seal virelesid ja surid? Selles loos on nii palju valet ja vassimist ja oi kui palju loomi on surnud! See tekitab taaskord jõuetuse tunde.

Ma arvan, et PTA töötajal ja vallaametnikul ei ole loomadest sooja ega külma. Nende uni on rahulik ja eluke veereb kenasti edasi mugavatel töökohtadel. Lohaka töö eest makstakse vägagi head palka ja elu on lill. Kes on need ametnikud, kes lasid nii taadil kui loomadel rämpsu sees elada ja surra? Pole saladus, sest räägime läbipaistvalt ja avalikult – Põllumajandus-ja Toiduameti Võru esinduse peaspetsialist Seido Suija ja Setomaa valla sotsiaaltöötaja Maarika Loodus.