Keskkonnaagentuur avaldas 2025/2026 jahiaasta küttimisandmed

Eesti ulukiasurkondade seisund on pidevas muutumises. Seda mõjutavad looduslikud protsessid, kliimatingimused, haiguste levik ning mitmed muud majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid. 2025. aastal olid fookuses metssead seoses sigade Aafrika katku (SAK) tõkestamisega ning hundid, kelle kõrge arvukus tõi kaasa sagenenud kariloomade murdmise.

Eesti ulukiasurkondade seisund on pidevas muutumises. Seda mõjutavad looduslikud protsessid, kliimatingimused, haiguste levik ning mitmed muud majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid. 2025. aastal olid fookuses metssead seoses sigade Aafrika katku (SAK) tõkestamisega ning hundid, kelle kõrge arvukus tõi kaasa sagenenud kariloomade murdmise.

Kõige enam kütiti möödunud jahihooajal metssigu, kokku 16 847 looma. 2025. aastal metssea asurkonnas laialdaselt levinud SAKi leviku piiramiseks ja loomade arvukuse langetamiseks Keskkonnaameti poolt jahipiirkonna kasutajatele määratud küttimiskohustusega võrreldes jäi küttimistulemus hooaja lõpuks siiski umbes 3 000 isendi võrra loodetust tagasihoidlikumaks. Eeskätt jäi küttimismaht täitmata nendes maakondades, kus SAKi laialdase levikuga kaasnenud suure metssigade suremuse tõttu jõudis arvukus 2025. aasta sügiseks juba oluliselt langeda.

Põtru kütiti möödunud jahihooajal kokku 3 260. Põdra arvukus on viimastel aastatel püsinud mõõdukas ehk 10 000 − 11 000 isendi vahemikus ning kõigi eelduste kohaselt jäi see samale tasemele püsima ka möödunud jahihooaja järel.

Metskitsi kütiti möödunud jahihooajal kokku 3 309, mis on viimase kaheteistkümne hooaja madalaim tulemus. Sealjuures enamus (ligi 60%) kütiti metskitserohkes Saare maakonnas. Mandri-Eesti maakondades, kus metskitse arvukus mõne aasta eest oluliselt langes ning on tugeva kisklussurve tõttu püsinud madalseisus tänaseni, kütiti 1 198 metskitse.

Rekordtulemus tehti punahirvede küttimisega. Kokku kütiti möödunud jahihooajal 3 947 punahirve, mis on 302 looma võrra enam kui aasta varem. Tavapäraselt kütiti lõviosa (üle 70%) hirvedest Saare maakonnas.

Hundi arvukus on mitu aastat olnud kõrgemal suurkiskjate kaitse- ja ohjamise kavas kokkulepitud tasemest ning palju esines ka huntide tekitatud kahju kodu- ja kariloomadele. Hunte kütiti möödunud jahihooajal riigi mandriosas 167. See on ühtlasi viimase 29 aasta kõrgeim kütitud huntide arv. Sarnaselt eelneva hooajaga Saare ja Hiiu maakonnas hunte ei kütitud.

Kuigi karude asurkonna seisund on Eestis väga hea ja arvukus jätkuvalt tõusutrendis, kütiti neid möödunud jahihooajal mitme eelneva jahihooajaga võrreldes umbes kolm korda vähem, kokku 32. Väljastatud küttimislubade arv oli küll oluliselt suurem, kuid vastav Keskkonnaameti otsus vaidlustati ja Tallinna Ringkonnakohus peatas esmase õiguskaitse korras jahipidamise.

Hallhülgeid, kelle arvukus on nii Eesti vetes kui ka Läänemeres laiemalt olnud juba pikemat aega tõusutrendis, kütiti möödunud jahihooajal kokku 119 isendit, mis on viimase üheteistaastase perioodi, mil hallhülgele pärast pikemat pausi taas jahti on peetud, kõrgeim tulemus.

Väikeulukitest kütiti varasemaga võrreldes rohkem mäkrasid (530), kährikkoeri (6 781), valgepõsk-laglesid (4 008). Viimase kahe aastakümne madalaimale tasemele langes aga kütitud kobraste (3 587) ja rabahanede (457) arv. Kokku kütiti möödunud jahihooajal 62 427 ulukit, kellest 70% moodustasid üheksateistkümne erineva imetaja- ja 30% kahekümne üheksa erineva linnuliigi esindajad.

Ulukite küttimisandmetega saab lähemalt tutvuda Keskkonnaportaalis. Lisaks on nii maakondade kui ka jahipiirkondade tasemel 2025. jahiaasta küttimisandmed leitavad Keskkonnaportaalist interaktiivsete kaartide ja graafikutena ning csv tabelitena.

Küttimissoovitused alanud 2026/2027 jahihooajaks avaldab Keskkonnaagentuur juuli alguses ilmuvas ulukite seirearuandes. Seni on võimalik tutvuda 2025/2026 ulukiseire aruandega.

Keskkonnaagentuur kogub ja analüüsib ulukite seireandmeid, et tagada ametlik ja teaduspõhine ülevaade liikide arvukusest, levikust ja asurkondade seisundist. See on vajalik tasakaalustatud jahindus- ja looduskaitseotsuste kujundamiseks ning ulukite liigse arvukusega seotud keskkonna- ja majanduskahjude ennetamiseks, aidates samal ajal hoida ökosüsteemide toimimist tasakaalus. Ulukiasurkondade ohjamine tugineb Eestis laiematele keskkonnahoiu ja looduskasutuse põhimõtetele, mis on sõnastatud nii riiklikes arengukavades kui ka jahindust ja looduskaitset reguleerivates dokumentides.