Step sattus varjupaika kui tema omanik jäi haigeks ja ei saanud enam koera eest hoolt kanda. See vahva koer veetis meie hoole all paar kuud. Selle aasta alguses otsustas hea südamega Serafima Stepile päriskodu pakkuda ja kirjutab meile nüüd kuidas uue pereliikmega seni läinud on.

“Võtsin jaanuarikuu lõpus varjupaigast endale koera – Stepi, 11 aastat vana (veebruaris sai juba 12) ning soovin kirjutada, kuidas tal läheb. Kui lühidalt – Stepil läheb suurepäraselt!

Esimese nädala jooksul sai otsustatud, et Stepist saab Stjopa. Koer ei reageeri nii kui nii mõlemale nimele, nii et tema jaoks suurt muutust ei olnudki. Stjopa on suurepärane koer. Koerte jalutusväljakul mängib ta heameelega kõikide koertega, sõltumata nende vanusest ja suurusest. Samuti meeldib talle lihtsalt põllul või metsa vahel ringi tormata. Just “tormata” – tegemist on palju kiirema tempoga, kui tavalise jooksmise puhul.

Õues teiste koeraomanikega suheldes ei usu keegi, et Stjopa on juba 12-aastane. Käitumise järgi meenutab ta rohkem kutsikat. Samas kodus on tegemist absoluutselt teise koeraga. Kodus sai ta lemmikuks kohaks diivan. Seal ta lamab terve päev ning ei lase kellegil ega millelgi end segada.

Huvitav tähelepanek – Stjopa ei söö koerte maiustusi. Üldse. Oleme kümneid üle proovinud – talle ei maitse. Täitsa teine jutt on aga viinerite ja pihvidega. Nende saamise eesmärgil tõuseb Stjopa vahepeal ka diivanilt üles (seda aga mitte tihti, sest teab, et heasüdamlik pererahvas toob talle pihvi ikka otse nina alla diivanile). Paar korda täitis Stjopa soovitud viineri nimel ka “istu” käsku. Seda jällegi harva. Stjopa õppis kiiresti ära, et ta kurvast altkulmu pilgust piisab, et pererahva südamed murduksid.

Kokkuvõttes – mul on ülihea meel, et ma Stjopa enda juurde võtsin. Ta on suurepärane koer ja mul on väga hea meel, et saan talle väärtuslikku vanadusiga pakkuda.

PS. Piltidel on Stjopa oma hea sõbraga Austraalia lambakoeraga.”

Tutvu meie kodu ootavate loomadega siin: https://varjupaik.ee/loomad/loomad-varjupaigas