Liitusin Loomapäästegrupiga samal põhjusel, miks otsustasin tööle minna Põllumajandus- ja Toiduametisse (PTA) loomade heaolu peaspetsialistiks – loomade heaolu läheb mulle lihtsalt väga korda. Riigiametis ei võimaldatud paraku tööd jätkata, sest leiti, et kokkuhoiupoliitika huvides tuleb minu ametikoht koondada. Loomakaitseseadus, lemmikloomade pidamise nõuded, aga teisedki seadusandlikud aktid on ammu ajale jalgu jäänud. Neid oleks vaja kaasajastada, sest hetkel ei ole paljudel juhtudel tagatud loomadele isegi viite põhivabadust:
  • olla vaba janust ja näljast
  • olla vaba ebamugavusest
  • olla vaba valust, vigastustest, haigustest
  • vabadus loomuomasele käitumisele
  • vaba hirmust ja kannatustest

Tegelikult oleks väga suur asi kui ka praegu kehtivad normid lõpuks ometigi rakenduksid. Ametnikuna nägin koos kolleegidega suurt vaeva kasvõi selleks, et põhjendada loomade ära võtmist kohtadest, kus ei oleks tohtinud elada mitte mingisugunegi eluvorm. Hetkel on PTA juhtkond asunud seisukohale, et loomi võeti ära liiga kergekäeliselt. Võin koos kolleegidega kinnitada, et ei võetud! Kui loom elab rooja sees, tal on kett kaela sisse kasvanud, kehaline konditsioon on väga halb, sest talle ei ole võimaldatud pikemat aega ravi ega korralikku toitu ja ruumis on ammoniaagikontsentratsioon õhus nii kõrge, et inimesel on seal raske viibida, siis ei saa seal rakendada mingeid nn eelnevaid meetmeid, nagu väidab PTA juhtkond vaid loom tuleb viivitamatult toimetada turvalisesse keskkonda ning osutada esmaabi nagu seadus kohustab.

See, et loomade heaolu nõuete täitmise kontrollimine on PTA jaoks kõigest täiendav ebamugavus, sain aru suhteliselt ruttu. Tegemist on nii vaimselt kui füüsiliselt raske tööga, aga see töö on ka ohtlik, sest nii mõnigi loomaomanik osutus vägivaldseks. Kahjuks mõistsid PTA-s seda ainult mõned ametnikud ja ametisisese õhkkonna kirjeldamiseks sobib imehästi vaid üks sõna – stagnatsioon.

Tõesti, sealne hierarhia ja töökorraldus meenutavad Nõukogude Liidu aegset parteipleenumi, kus kestvate ovatsioonide ja kõrvulukustava aplausi saatel tunnistatakse mõningaid üksikuid puudusi, mis helges homses kohe ära parandatakse, aga laias laastus on kõik kõige paremas korras. Kõik, kes julgevad teisiti väita on rahvavaenlased, sest sellised sõnad nagu demokraatia, sõnavabadus, arvamuste paljusus ja kriitika omaksvõtmine, ei kuulu selle ametkonna juhtide leksikoni.

Seninähtu ja tehtu on kahjuks vaid jäämäe veepealne tipp, sest mu kutsika- ja kassivabrikute avastusretked alles algasid. Farmiloomade olukord on kohati nii trööstitu, et selle kirjeldamiseks lõppevad sõnad otsa. See kõik, mis loomade “tootmise” nimel toimub, on kirjeldamatult jube ning taolist asja ei tohiks enam ammu üheski tsiviliseeritud riigis ja arenenud ühiskonnas olla. Aga seni kuni Maaeluministeerium ja PTA on ühises ringkaitses ning neid huvitab ainult enda maine ja töökohtade säilitamine, ei ole kahjuks loota, et midagi loomade heaolu vallas riigi tasandil paremaks muutuks.

Sellepärast langebki raskuskese loomakaitseorganisatsioonidele, mille vabatahtlikud on sunnitud oma põhitöö kõrvalt aitama hädasolevaid loomi nii palju kui võimalik, sest riik jätab nad piinlema. Inimeste teadlikkus on ajaga tohutult kasvanud ja informatsiooni abivajavate loomade kohta laekub aina rohkem. Kui vabatahtlikud ühendused suudaksid endid veelgi kuuldavamaks teha, siis ehk tekiks lõpuks ka ministri ja teiste kõrgete ametnike peades arusaamine, et muutused on selles valdkonnas samuti hädavajalikud. Loomade heaolu kontrolliva ametkonna suhtumine peab muutuma!

Kommenteeri:

LUGEJATE LEMMIKUD:

VIIMASED UUDISED: