Foto: Loomapäästegrupp

Täpselt nagu Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA), ei leidnud ka politseiuurija Harjumaa loomapidaja Bruno Engeli tegevuses või tegemata jätmistes midagi lubamatut ning prokuratuuri loal kriminaalmenetlus lõpetati. Uurimine tuvastas, et 09.05.2022 suri poegimise käigus lehm, aga pleekinud loomaluude osas ei olnud võimalik tuvastada juhtunu asjaolusid. Hukkunud vasikate fotod ei võimalda aga tuvastada millistel asjaoludel ja millal nad hukkusid. Võttes arvesse asjaolu, et kriminaalasjas ei ole usaldusväärselt ja ümberlükkamatult tõendamist leidnud, et Bruno Engelit oleks alus kahtlustada KarS § 264 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustel, siis ei ole võimalik teda sellise teo eest ka vastutusele võtta.

Põllumajandus- ja Toiduameti Põhja regiooni juhataja Vladimir Vahesaar tõdes, et kontrollimise ajal avastati poegimisel surnud lehm ja varasemast ajast surnute loomade korjuseid. Loomapidajale sai selgitatud, et korjuseid tuleb kokku korjata ja organiseerida äravedu. Loomapidaja hakkas koheselt sellega ka tegelema. Kaebajate poolt saadetud fotode alusel kirjeldatud olukord on lubamatu ja sellest tulenevalt jääb Bruno Engel´i kari edaspidi PTA kõrgendatud tähelepanu alla.

Vahesaar lisas, et kahjuks mõnikord võib juhtuda, et suures loomakarjas lehmad ikka poegemise ajal surevad ja kui loomapidaja teadlikult jätab looma just poegemise ajal abita, siis seda võib lugeda abitusse seisundisse jätmiseks. Juhul, kui loomapidaja ise sellel hetkel kõrval ei olnud, siis seda võib pigem käsitleda õnnetusjuhtumina. Oma ülemuse lauseid sõnasõnalt korranud PTA Põhja regiooni juhtivspetsialist Harles Kaup nentis, et poegemise ajal abi andmine on oskusi nõudev protsess. Kaebajate väiteid, et loomaomanikku on korduvalt hädas loomade juurde kutsutud, aga ta on neid ignoreerinud, ei omanud menetlejate jaoks vähimatki tähtsust.

Vastsündinud ja päästetud vasikas viidi Kaunissaare põllumajandusloomade kogumiskeskusesse, kus ta eest tänaseni hoolitsetakse. Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse esimehe Jane Mättiku sõnul nõuab loomapidaja looma tagasi või kompensatsiooni talle tekitatud kahjude eest ning on väidetavalt palganud uue juristi, et kõik, kes julgesid tema vastu sõna võtta, kohtusse kaevata. Loomakaitseorganisatsioonid hoiavad sündmuste edasisel arengul silma peal.

Mida ma oskan kosta? Juhtus see, mis Eesti riigis tavaliselt ikka juhtunud on. Karjamaa on surnud loomi, skelette ja kõrvamärgiseid täis. Ikka juhtub ja pole suurem patt. Naabrid ja endised töötajad kirjeldavad õõvastavaid juhtumeid, mis loomadega toimunud ja teavad isegi varasemalt koolnud loomade matmispaiku. Ikka pole alust loomaomaniku korrale kutsumiseks. Isegi foto- ja videomaterjal ei sobi enam tunnismaterjaliks, sest see ei tõendavat eriti midagi. Inimesed kutsuvad loomapidaja kohale kui poegiv lehm abi vajab. Loomapidaja ei lähe ja nüüd väidab, et keegi pole helistanud. Vähe sellest, härra otsib päästetud vasikat taga ja süüdistab looma eest hoolitsenud inimesi hoopistükkis varguses. Ülbus ja absoluutne karistamatusetunne ruulivad täiega kui asi puudutab neid loomi, kes meie toidulauale jõuavad!

Olen jätkuvalt seda meelt, et aitab kahepalgelisusest ja oleks viimane aeg maailmale näidata kui jõhker ja hoolimatu ühiskond me loomade, eriti aga farmiloomade suhtes tegelikult oleme. Tühistame absoluutselt mõttetud elukaid kaitsvaid määrused ja Loomakaitseseaduse, mida vaid mõned ullikesed täidavad. Hukkame koerad-kassid kohapeal, jätame varjupaiga vahele ning säästame omavalitsuste raha. Üks tõpratohter arvas hiljuti, et lemmikute kohene varjupaigas hukkamine olevat isegi hea, sest siis ei tunne koerad-kassid võõras keskkonnas hirmu, stressi ega südamevalu. Lisaks võiks loomakaitsega tegelevad ühingud üleüldse kuulutada keelatud ühendusteks ja saaks ka nende hädaldamisest ning nende esitatud kaebuste menetlemisest vabaks. Kokkuhoid missugune! Eks ole?

See kõik tundub nii lootusetu kui tahad õigust ja õiglust inimene vs loom situatsioonis, sest võitja on ju pea alati ette teada. Kas Loomapäästegrupp kaebab edasi? Ei saa kaevata, sest me pole kannatanud. Kes on siis ometigi antud asjas “kannatanu?” Loomulikult loomaomanik, kelle elukad nagu kärbsed surevad. Loogiline! Tegelikult ajuvaba, aga sellise punkti on tarkpeadest juristid meie seadustesse tõesti sisse pookinud küll.

Seega pole mõtet rapsida ja aega raisata, sest kohtusse see asi nagunii ei jõuaks. Kui isegi jõuaks, siis meenutan teile üht teist otsust, mis käsitles looma näljutamist. Nimelt olevat tegu pelgalt inimese ettekujutusega, et näljutataval loomal on paha olla ning piinav teguviis tuleks kõne alla vaid inimese puhul. Kas meil oleks vaja analoogset vastust, et arvamus, et loomal on poegimise ajal valus, ta võib abi vajada ja soovib elada, on vaid pelgalt ettekujutus, mida ei saa tõestada? Vist ei ole, sest kogu see õigussüsteem paistab vähemalt loomakaitse seisukohalt ilma selletagi piisavalt nõme, hale ja ülekohtune!

Seotud lood: