Foto: Loomapäästegrupp

Lugesin eile Eesti Ekspressis ilmunud “Tartu varjupaiga 13 koera rääkimata lugu”. Tegelikult ei tahtnud ma sellest teemast enam rääkida, aga kuna see artikkel oli ikka huvitavalt kaldu, siis kirjutan viimast korda nendest Setomaa koertest. Ja arvan, et asjaolu, et inimesed valisid Setomaa koerte tapmise kõige loomavaenulikumaks teoks sel aastal, oli igati õigustatud.

Kas teadlikult või teadmatusest ei olnud see lugu kirjutatud 13 koera hukkamise rääkimata loona. Tegemist oli Tartu varjupaiga teo õigustamisega. Kuna eelpoolnimetatud juhtumi ajal olin Loomapäästegrupp MTÜ koordinaator, siis suhtlesin Tartu Koduta Loomade Varjupaiga (projekti)juhi Kirke Roosaarega päev enne Setomaa koerte nn püüdma minekut, püüdmise päeval kui ka pärast loomade eutaneerimist.

Loomade püüdmisel lõid kaasa ka kolm Loomapäästegrupi vabatahtlikku, kes pakkusid abi ka loomade transpordiga, aga seda varjupaik ei soovinud. Pakkusin Kirkele abi veel selles osas, et kui Tartu varjupaika loomad ära ei mahu, andku palun teada, suhtlen siis Varjupaikade MTÜ-ga ja leiame lahenduse. Ta vastas, et hetkel ei ole abi vaja. Abipakkumine tulenes sellest, et mitte keegi ei kujutanud ette, kui palju neid loomi seal Setomaal üldse on ja teadsin Kirke jutu järgi, et tal on hetkel varjupaigas juba ees 28 koera.

Suhtlesin Kirkega siis, kui loomad olid just jõudnud varjupaika ning kuna tal oli kiire loomadega toimetamise tõttu, siis palusin kohe tagasi helistada, kui ta oskab mulle täpsemalt öelda, kui paljud 21-st koerast olid kutsikad. Kirjutasin sotsiaalmeediasse Setomaa koerte päästmisest lugu ja ootasin infot, et saaksin lisada täpsustava info.

Paari tunni pärast sain Kirkelt kõne. Kõne selle kohta, et alles jäi 8 koera. Ei saanud esimese hetkega aru, millest ta räägib ja küsisin üle kas koertest 8 olid kutsikad? „Ei, loomad eutaneeriti ja alles jäi 8 looma,“ oli tema vastus. Kuna minu kõned olid valjuhääldi peal, siis on olemas ka tunnistaja, kes saab kogu meie vestlust kinnitada.

Kui küsisin miks, tuli selline haleda nutetud häälega info, et ta ei leia endale personali ja need, kes seal töötavad on kalgid ja südametud inimesed. Ja, et Tartu varjupaigas tehakse eutaneerimisotsused konsensuslikult ning kuna enamus varjupaiga töötajatest keeldus nende “värdjatega” tegelemast, siis otsustati loomad hukata, sest koerad olnud agressiivsed ja vaenulikud. Väidetavalt olid tapmisotsusele vastu ainult Kirke ise ja varjupaiga administraator. Siis sain ka teada, et üks vana koerake ellu vaid seetõttu, et administraator nuttis ja ei lasknud koera enda sülest ära võtta. Tapmise eelduseks ei olnud meditsiinilised näidustused. Tapmise aluseks oli kalk ja külm ratsionaalsus, et varjupaik on koertest pungil ja ei ole enam lisa värdjaid vaja. Kõik tapetud emased koerad olid tiined. Kirke olevat ukse enda järel kinni löönud ja öelnud, et tehke, mis tahate. Ja varjupaiga nn spetsialistid tegidki …..

Lugesin artiklist, et koerad ei olnud veel ka varjupaika jõudes rahunenud, vaid urisesid ja hoidsid vastu puuriseina. Olen teinud väga palju koostööd varjupaikadega, ise loomi püüdnud ja tean, kui stressi läheb loom püüdmisest, transpordist ja võõrast keskkonnast. Olen eelnevalt kui PTAs töötasin teinud väga head ja edukat koostööd ka Tartu varjupaigaga. Mulle meeldis Kirke suhtumine ja kiire reageerimine. Ükski abipalve ei jäänud vastuseta ning minu jaoks oli Tartu varjupaik väga heaks koostööpartneriks.

Elementaarne on see, et loomal lastakse rahuneda ja alles siis saab aru, kellega on tegemist. Loomapäästegrupi vabatahtlikud ütlesid, et peale puuri panekut, istusid loomad seal rahulikult, puure sai tõsta ja koerad ei püüdnudki puuri hoidvaid sõrmi naksata. Asi läheb huvitavaks, kui küsisin, kes eutanaasia läbi viis, sest varjupaiga tavapärane arst oli ju haige. Väideti, et eutaneerijateks oli üks võõras arst koos mingi üliõpilasega. Kahjuks puudub mul info nende nimede kohta, kuna ma ei taibanud seda tollal küsida.

Kui küsisin, mille alusel loomad eutaneeriti, siis Kirke ütles, et tal on surnud mehe sugulaselt kiri, kus on kirjas, et varjupaik võib ise otsustada, mida loomadega teha. Rõhutan, et eutaneerimise hetkel puudus varjupaigal info, kas tegemist on pärijaga või mitte. Kirke ei teadnud seda ka peale loomade tapmist. Vastav info saabunud alles hiljem. Ja pärimistunnistus, mis tegelikku pärimist kinnitas omakorda veel hiljem, kui neil seda siiani tegelikult üldse on.

Kahetsusväärselt on jäänud artiklist välja ka Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) “kogenud ” töötaja kontrollkäikude kirjeldus sinna Setomaa tallu. Küsimuse peale, et kas me majja sisse ei lähegi, sai ta vastuseks et ei. Vaatamata sellele, et majast levis meetrite kaugusele võigast haisu ja majast kostus koerte haukumist!? Õue olid lastud jooksma vaid mõned koerad. Ja see ametnik olevat seal käinud ikka palju kordi?! Vallavalitsusest ei ole mõtet üldse rääkida. Ja samuti sellest, kuidas vallaametnik neid loomi seal toitmas käis. Loomapäästegrupil on selle kohta teine info.

Olen rääkinud palju sellest juhtumist erinevate loomaarstidega. Õnneks on minu tutvusringkonnas enamus sellised arstid, kes ei oleks nõustunud Setomaa koerte eutaneerimist läbi viima. Jah, neist enamus on noored arstid. Aga ka mitmed vanemad ja kogenumad loomaarstid on helistanud ja öelnud, et see tegu on julm ja mitteaktsepteeritav. PTA osakonnajuhi Olev Kalda sõnul loetakse Eesti loomaarstide eetikakoodeksi järgi nõuetekohaselt teostatud eutanaasiat eetiliseks veterinaarprotseduuriks. Ja antud juhul ei saanudki PTA rohkem nentida, sest midagi ju valesti tegelikult ei tehtudki. Seaduseid ei rikutud.

Olen Tiina Toometiga selles osas nõus, et Tartu varjupaik oleks pidanud selgitama koheselt 13 koera eutaneerimise tagamaid. Aga kuidas sa selgitad, kui sulle on Loomapäästegrupi poolt pakutud abi loomade laiali paigutamise osas? Kuidas sa selgitad seda, et allesjäänud 8 koera kohta vastas Kirke, et ei tea, mis nendestki saab, mille peale 3 loomapäästeorganisatsiooni soovisid koheselt neid