Foto: Loomapäästegrupp

Lugesin eile Eesti Ekspressis ilmunud “Tartu varjupaiga 13 koera rääkimata lugu”. Tegelikult ei tahtnud ma sellest teemast enam rääkida, aga kuna see artikkel oli ikka huvitavalt kaldu, siis kirjutan viimast korda nendest Setomaa koertest. Ja arvan, et asjaolu, et inimesed valisid Setomaa koerte tapmise kõige loomavaenulikumaks teoks sel aastal, oli igati õigustatud.

Kas teadlikult või teadmatusest ei olnud see lugu kirjutatud 13 koera hukkamise rääkimata loona. Tegemist oli Tartu varjupaiga teo õigustamisega. Kuna eelpoolnimetatud juhtumi ajal olin Loomapäästegrupp MTÜ koordinaator, siis suhtlesin Tartu Koduta Loomade Varjupaiga (projekti)juhi Kirke Roosaarega päev enne Setomaa koerte nn püüdma minekut, püüdmise päeval kui ka pärast loomade eutaneerimist.

Loomade püüdmisel lõid kaasa ka kolm Loomapäästegrupi vabatahtlikku, kes pakkusid abi ka loomade transpordiga, aga seda varjupaik ei soovinud. Pakkusin Kirkele abi veel selles osas, et kui Tartu varjupaika loomad ära ei mahu, andku palun teada, suhtlen siis Varjupaikade MTÜ-ga ja leiame lahenduse. Ta vastas, et hetkel ei ole abi vaja. Abipakkumine tulenes sellest, et mitte keegi ei kujutanud ette, kui palju neid loomi seal Setomaal üldse on ja teadsin Kirke jutu järgi, et tal on hetkel varjupaigas juba ees 28 koera.

Suhtlesin Kirkega siis, kui loomad olid just jõudnud varjupaika ning kuna tal oli kiire loomadega toimetamise tõttu, siis palusin kohe tagasi helistada, kui ta oskab mulle täpsemalt öelda, kui paljud 21-st koerast olid kutsikad. Kirjutasin sotsiaalmeediasse Setomaa koerte päästmisest lugu ja ootasin infot, et saaksin lisada täpsustava info.

Paari tunni pärast sain Kirkelt kõne. Kõne selle kohta, et alles jäi 8 koera. Ei saanud esimese hetkega aru, millest ta räägib ja küsisin üle kas koertest 8 olid kutsikad? „Ei, loomad eutaneeriti ja alles jäi 8 looma,“ oli tema vastus. Kuna minu kõned olid valjuhääldi peal, siis on olemas ka tunnistaja, kes saab kogu meie vestlust kinnitada.

Kui küsisin miks, tuli selline haleda nutetud häälega info, et ta ei leia endale personali ja need, kes seal töötavad on kalgid ja südametud inimesed. Ja, et Tartu varjupaigas tehakse eutaneerimisotsused konsensuslikult ning kuna enamus varjupaiga töötajatest keeldus nende “värdjatega” tegelemast, siis otsustati loomad hukata, sest koerad olnud agressiivsed ja vaenulikud. Väidetavalt olid tapmisotsusele vastu ainult Kirke ise ja varjupaiga administraator. Siis sain ka teada, et üks vana koerake ellu vaid seetõttu, et administraator nuttis ja ei lasknud koera enda sülest ära võtta. Tapmise eelduseks ei olnud meditsiinilised näidustused. Tapmise aluseks oli kalk ja külm ratsionaalsus, et varjupaik on koertest pungil ja ei ole enam lisa värdjaid vaja. Kõik tapetud emased koerad olid tiined. Kirke olevat ukse enda järel kinni löönud ja öelnud, et tehke, mis tahate. Ja varjupaiga nn spetsialistid tegidki …..

Lugesin artiklist, et koerad ei olnud veel ka varjupaika jõudes rahunenud, vaid urisesid ja hoidsid vastu puuriseina. Olen teinud väga palju koostööd varjupaikadega, ise loomi püüdnud ja tean, kui stressi läheb loom püüdmisest, transpordist ja võõrast keskkonnast. Olen eelnevalt kui PTAs töötasin teinud väga head ja edukat koostööd ka Tartu varjupaigaga. Mulle meeldis Kirke suhtumine ja kiire reageerimine. Ükski abipalve ei jäänud vastuseta ning minu jaoks oli Tartu varjupaik väga heaks koostööpartneriks.

Elementaarn