Foto: Keskkonnaagentuur
Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 19. juunil 2026 MTÜ Eesti Suurkiskjad kassatsioonkaebuse ja tunnistas Keskkonnaameti hundi küttimismahu käskkirja õigusvastaseks. Kuigi otsus puudutas konkreetset 2020/2021. jahiaasta käskkirja, on otsuse kõige olulisem osa edasivaatav: kohtu juhised seavad tõsise kahtluse alla, kas senine küttimismahtude määramise süsteem on loodusdirektiiviga üldse kooskõlas. Samasisulisi käskkirju ja korraldusi on välja antud alates Euroopa Liiduga liitumisest.
Vaidlus puudutas Keskkonnaameti 29. oktoobri 2020. a käskkirja nr 1-1/20/192, millega määrati 2020/2021. jahiaastaks hundi küttimismahuks 140 isendit. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus jätsid kaebuse esmalt rahuldamata; Riigikohus tühistas mõlema astme otsused ja rahuldas kaebuse täielikult.
Konkreetse käskkirja õigusvastasuse tingis asjaolu, et selle kehtestamise ajal kohustas Berni konventsioon Eestit hunti rangelt kaitsma ning Keskkonnaamet jättis selle rahvusvahelise kohustuse arvestamata.
Kas sama süsteem saab loodusdirektiivi järgi jätkuda?
Riigikohus käsitles eraldi peatükis — sõnaselgelt õiguspraktika suunamise eesmärgil — küsimust, kas küttimismahu kehtestamine on kooskõlas loodusdirektiivi artikliga 14. Kolleegiumi kokkuvõttev seisukoht oli, et menetluses tuvastatud asjaolud ei anna alust veendumuseks, et hundi küttimisarv määrati kindlaks kooskõlas loodusdirektiivi artikliga 14.
Kohus tõi välja mitu põhimõttelist nõuet, millele senine süsteem ei vasta:
- Soodsat kaitsestaatust tohib hinnata üksnes loodusdirektiivi artikli 1 punkti i kolme kumulatiivse ökoloogilise tingimuse alusel (populatsiooni elujõulisus pikas perspektiivis, levila püsimine, piisav elupaik). Majanduslikke ja sotsiaalseid kaalutlusi ei tohi sellesse hinnangusse segada.
- Tegevuskava arvukuse miinimum ei sobi soodsa kaitsestaatuse kriteeriumiks, kui see ei põhine üksnes nendel ökoloogilistel tingimustel. Keskkonnaagentuur on ise tunnistanud, et arvukuse vahemik on osaliselt määratud sotsiaalsest taluvuspiirist lähtudes ning et uues tegevuskavas tõsteti arvukust peamiselt just taluvuspiiri kasvu tõttu. See tähendab, et senine lävend ei mõõda seda, mida direktiiv nõuab.
- Soodsat seisundit ei tohi eeldada selle pinnalt, et Eestile tehti EL-iga liitumisel erand ja arvukus on vahepeal kasvanud. Hinnang peab tuginema parima kättesaadava teadusliku teabe analüüsile, esmajoones direktiivi artiklis 11 nõutud seire tulemustele.
- Kaitsestaatust tuleb hinnata esmalt riigi ja kohalikul tasandil, mitte ainult piiriüleselt. Väljaspool Eestit asuvaid populatsioone võib arvesse võtta üksnes tõendatud piiriülese liikumise ulatuses; Venemaa-suunalist liikumist ei saa pikas plaanis eeldada, kuna Venemaa pole Berni konventsiooni osaline. Arvestada tuleb ka piiritarade mõju liikumise vähenemisele.
- Ettevaatuspõhimõtte kohaselt tuleb arvestada teaduslikult usutavaid kahtlusi. Eeldus, et tüüpiline hundikari on enne jahihooaega 10 isendit, ei olnud teaduslikult põhjendatud — rahvusvahelised andmed näitavad oluliselt väiksemaid suhtarve, mistõttu võib olla kohasem eeldada väiksemat karja.
Kokkuvõttes: kuigi loodusdirektiiv ei keela hundijahti, ei saa küttimismahtu rajada sotsiaalsel taluvuspiiril põhinevale arvukuslävendile. Senine metoodika seda nõuet ei täida, mistõttu sama süsteemi jätkamine praegusel kujul on kohtu juhiste valguses õiguslikult ülimalt küsitav.
Olulise raamistiku andis asjas Euroopa Kohtu 12. juuni 2025 eelotsus (C-629/23 MTÜ Eesti Suurkiskjad). Riigikohus mõistis Keskkonnaametilt MTÜ Eesti Suurkiskjad kasuks välja menetluskulud.
“Huntide küttimise eesmärgid on olnud meie jaoks küsitavad juba aastaid. Meile on olnud selge, et küttimisotsused ei ole olnud teaduspõhised ega — nagu nüüd ka Riigikohus kinnitab — õiguspärased. Teaduslikku alust, et huntide küttimine kahjustusi vähendaks, lihtsalt ei ole. Tänaseks on selge, et küttimisel pole olnud ka õiguslikku alust: Berni konventsiooni ja meie hinnangul ka loodusdirektiivi nõudeid on rikutud sisuliselt alates Euroopa Liiduga liitumisest. Ootame, et Keskkonnaamet teeks edaspidi teaduspõhiseid ja õiguspäraseid otsuseid — mitte üksnes huntide, vaid kõigi suurkiskjate puhul. Laiem küsimus on aga see, kes nende otsuste eest vastutab. Loodusest on eemaldatud ebaõiglaselt sadu hunte. Aastaid on antud õigusvastaseid korraldusi ning kohtud on sarnastele järeldustele jõudnud ka karude osas,” ütles MTÜ Eesti Suurkiskjad esindaja Eleri Lopp.
