Mis hüljatud kassidest edasi saab?

383879799_319492117292460_3052954122009384136_n

Pole kahtlustki, et kassid on ühed vingemad seksivurri veeretajad siin maamunal ja ei nad otsa lõppe kui just kliima mõnda eriti äärmuslikku trikki teha ei plaani. Seda liiki loomi jääb jube palju üle ning kiisudele näpuga osutada on nüüd küll patt – nad elavad lihtsalt oma elukesi just nii nagu loodus sättinud on.

Inimene saaks seda olukorda steriliseerides-kastreerides muuta, aga nii mõnegi kassiomaniku jaoks on see loomapiinamine. Kas vastsündinud kiisude ämbris uputamine, kilekotiga metsa või prügikasti kõrvale viimine siis pole?

Kassidele pahatihti kiipe ei paigaldata ja mõistagi ei leia nende andmeid ka kõikvõimalikest registritest. Seega jäävad loomahülgajad valdavalt tuvastamata. Poliitikuid see teema ei huvita ja lemmikloomandus Eesti riigis selle sõna otseses tähenduses lappab nii, et süda läheb pahaks. Kohalike omavalitsuste tegelased vaatavad asjale läbi näppude, sest ega neidki see suurt koti. Täna saavad nad pappi ühes suures rahakotis, mille eest on siis vaja kõik kohalikud asjad korda ajada. Seal on kopikas ka hulkuvate loomadega tegelemiseks ette nähtud, aga enamasti kulub see mujale. Katsed seadusega loomadega seotud raha nö eraldi eelarvereale paigutada, et seda mujal sirgeks ei löödaks, ei ole õnnestunud. Pole ka ime!

Nii te kuuletegi kurblugusid kuidas loomadega tegelemiseks raha pole, sest see kulus nii lasteaia katuse, teederemondi ja kurat teab, mille peale veel? Viimati küsis üks Lõuna-Eesti ametijuku Loomapäästegrupi vabatahtlikult otse, et kas ta on peast loll või, et mingi tühise kassimurega teda üldse tülitada julgeb? Kahju, et see oma arust kuningas minu otsa ei sattunud! Ma oleks teinud talle “lolli” nii, et maa must!

Tegelikult on napakad hoopis omavalitsuste tegelased ise. Selle asemel, et lohakatelt loomapidajatelt ja -hülgajatelt raha sisse kasseerida, põletavad nad seda suure leegiga. Kõigepealt me püüame hulkuvad loomad kinni ja hoiame kaks nädalat varjupaigas. Toidame, ravime ja otsime uusi kodusid. See kõik maksab. Seejärel lööme maha ja ka selle eest tuleb raha välja käia. See pole veel kõik, sest korjused tahavad ka utiliseerimist, mida samuti tasuta ei tehta kui neid just metsa alla ei sokutata või suvalises kohas ise maha ei maeta.

Krematooriumi korstnast ei tule pelgalt loomajääkide toss välja vaid sellel vinel on päris korralik rahalõhn juures. Tundub mõistlik käitumine? Ilmselt vast mitte ning seega on kõik ühtset registrit ja üleriigilist kiipimiskohustust vastustavad tegelased hoopis ise peast päris soojad! Inimene ja loom tuleb kokku viia ning siis tekib ka VASTUTUS. Muudmoodi pole võimalik ja kujutage ette kui me loobuksime ühtäkki autode numbritest kui mõttetust lisakulust. Kas politsei saaks tööd teha? Loomulikult ei saa ja maanteedel tekkiv kaos oleks võrreldav sellega, mis täna lemmikloomapidamises valitseb.

See kõik on aga köömes nende piinade kõrval, mida empaatiavõimetud loomahülgajad teisele elusolendile tekitavad. Nii mõnigi arvab, et annab loomale teda reetes ja hüljates uue võimaluse. Annad sa jeee ja tegelikult toidad hoopis kiskjaid või tekitad neile tohutuid vaimseid, aga ka füüsilisi üleelamisi, millest vaid tugevamad hea õnne korral välja tulevad. Tänavu on hea seeneaasta. Tänavu on metsades ka hea kassiaasta, sest seenelistele jäävad nad ikka ja jälle silma ning teateid tuleb üle kogu riigi. Ometigi on see vaid jäämäe tipp, sest enamus hüljatutest saab hukka ja meil pole õrna aimu palju neid tegelikult on. “Oli” on siiski õigem sõna. Vähesed õnnelikud pääsevad ja teinekord peavad nad lihtsalt auto alla jääma või muudmoodi viga saama, et uus kodu terendaks. Kõike kasse ei jõuaks üles loendada, aga tänases loos toon sinuni hea lugeja vaid paar näidet kiisudest, kes Loomapäästegrupi toel oma elukest jätkata saavad.

Risti metsast leitud kassipojad

“Tere. Ei oska kellegile kirjutada, aga Läänemaal visati kassipojad maantee äärde tihnikusse. Ühe sain ise kätte ja tema on toas soojas. Teine püüti kinni ühe kohaliku poolt, aga tal on raske käpavigastus. Viis tundi püüdmist, aga üks kiisu jäi veel metsa, sest kätte ei andnud,” kirjutas oma suurest murest Kätlin Jõks Ristilt.

Kimasin Ristile ja võtsin tillukese punase kassihakatise kaasa, et ta kiiresti arstile viia. Loomade Kiirabi Kliinikus tuvastati mõlema tagakäpa murrud ja ilmselt sõitis auto ta tagakehast lihtsalt üle. Olukord oli päris paha, kuigi arvestades olukorda, siis mitte lootusetu ja me punnitame alati ikka sinnamaani välja, kus enam tõesti miskit teha ei anna. Praegu andis ning kliiniku personal sai vatti ja vilet, et kiisu elunatukest päästa. See õnnestus kuid paraku möödub tema edasine elu kolmel käpal. Ühte käppa päästa ei õnnestunud, aga teise sai kenasti kokku lappida. Õnneks ei tunne tilluke tegelane aga puuduvast jäsemest vähimatki puudust ja gaasitab mööda elamist ringi nagu üks igati terve kassilaps ikka.

“Tsau! Sellel pisikesel punasel kassikesel, kelle sa Kiirabisse septembri alguses tõid, läheb tänasel päeval väga hästi. Jalakaotusest ja teise tagumise jala murru operastioonist on taastunud – igati rõõmus ja aktiivne kassike. Sööb ja mängib nagu üks õige kassipoeg. Oma uue venna Frediga veidike jagelevad, aga üldiselt saavad ikka oma asjad lahendatud ja naudivad üksteise seltskonda,” tegi loomaarst dr.Vidri Mägiste mu südamele rõõmu ja hingele pai.

Vidri nimelt võttis raskelt vigastatud loomakese enda hoole alla ja pakkus talle kodu. Olete mu lugudest ennegi päris tihti kuulda saanud kui loomaarstid ja assistendid kiinduvad oma hoolealustesse sedavõrd, et jätavad nad päris enesele. Täna Klementiini nime kandva kolmekäpalise iludusega läks samuti just nii ja minu süda on paksult rahul – ei teda enam kunagi hüljata ega näljutata ning kvaliteetne ravi on elupäevade lõpuni tagatud. Hurraaa!

Kundas auto alla jäänud kass

Ka järgmine kiisu leidis armastava perenaise ja uue kodu Timmu kliinikust, aga kõigest järjekorras. See hulkuv kassike saabus Loomapäästegrupi hoole alla Kunda linnast üleelmisel nädalal. Lebas teine maanteel verise ninaga ja masinad kihutasid muudkui mööda kuniks jäi ta heasüdamlikule Triinule silma. Naine ei mõelnud kaua ja pani liikluse seisma, et vigastatud loomake enda masinasse tõsta. Seejärel kihutasid nad juba Rakvere loomakliinikusse, kus tuvastati käpaluumurd. See oli aga kõige väiksem mure, sest ellujäämislootust tänu peatraumale ei pakutud üle viiekümne protsendi.

Loomapäästegrupp võttis arvete tasumise enda peale ja meie vabatahtlikud Erli Väli ja Olaf Henrik Vaher toimetasid ta juba Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus on üksjagu parem võimekus kriitiliste patsientidega hakkama saamiseks. Stabiliseerimine ja taastumine enne käpaoppi võttis mitu head päeva, aga meie kõikide rõõmuks oli Kassijumal seda meelt, et see loomake peab ellu jääma.

“Tere! Olen Timmu loomakliiniku assistent ja tahaksin küsida Kunda kassipojast. Sooviksin ta endale võtta. Me kindlasti aitame arvet ka maksta. Kiisu ise tunneb ennast täna juba hästi – isu on hea, kakab ja pissib, annan korralikult ravimeid ning ta nurrub nagu traktor. Saadn sulle lõpuks pildid ka ära,” pakkus Timmu loomakliiniku assistent Darja Mäekalle oma kanditatuuri kodupakkujana välja.

Mida sa pärid kallis inimene! Eelistan alati loomaarste ja kliiniku töötajaid eranditult oma raskete patisentide jaoks juba kasvõi seepärast, et nad suudavad tagada vajaliku ravi jätkumise ja asjakohase hoolitsuse. Mõtlen praegu kui mitu looma just niimoodi kodud on leidnud? Loomaarstid Anu Poopuu ja Ketlin Sõstra, assistendid Karin Krutob ja Anželika Tšibizova on esimesed neli nime, kes laksust pähe kargavad. Kõik nad võtsid sellised loomad, kellele elupäevi ei ennustatud, aga elavad nagu kuningad tänagi veel. Ühtekokku võib neid õnnelikke loomi, kes mu tegutsemise ajal kliinikust juba tuttavaks saanud inimesega päriskoju tatsasid oma paarkümmend vast olla küll. Veel üks vali hurraa!

Raha, raha, raha. Ei saa sellest üle ega ümber ning seesamune tahab ju lugemist ka. Ei hakka raamatupidajat piinama ja täpset ülevaadet nõudma, aga alla neljakohaliste arvudega summasid ikka taoliste haigete ja vigastuste puhul me ei näe. Toon viimasest kolmest nädalast vaid mõned näited.

Risti kassipoeg – 1071.04
Kunda kassipoeg – 1483.73
Tartu kass – 1485.52
Rannamõisa kass – 1249.73
Laitse kassipoeg – 612.22
Õismäe kass (2 oppi) – 2760.83
Räpina ja Veriora kassikolooniate likvideerimine – summa pole veel teada

Alates septembri algusest on Loomapäästegrupp tasunud raviarveid suurusjärgus 20 000 ja ühtekokku oli arveid 51 ehk just nii palju karvaseid, okkalisi ja sulelisi tegelasi said hädavajalikku erakorralist abi. Siin on juba kõik elukad alustades koertest-kassidest lõpetades lindude ja metsaasukatega kenakesti sees, aga üle poole kulus kiisudele. Ühingu püsikulud ja masinate käigus hoidmine lisandub veel otsa. Päris karm ja kallis hobi, ütleksin ma selle kohta, sest palka meie majas kellegile ei maksta. Puhta vabatahtlik rõõm või õigemini mure ikka.

Kas sellisel tegevusel on üldse mõtet? Vist väga mitte, sest tuttuue kassipoja võid tuhandete seast tasuta välja valida ning vana ravimine on absoluutselt mõttetu. Teemat laiendades ja vinti üle keerates võiks aga küsida kas ka olukorras kui inimkond on paisunud 8 miljardi kanti on üldse mõtet seda kohati võõrliigiliks muutunud bioloogilist massi ravida või neile pensione maksta? Absoluutselt mõttetu ja praegune valitsus võiks kokkuhoiutuhinas kõik haiglad ja päästekomandod kinni panna. Pollarid võiks ka lahti lasta! Las aga inimesed surevad ja rohkem ruumi ning töökohti noortele tervetele elujõulistele ju jääks? Looduslik valik, mille käigus vaid tugevamad ja elujõulisemad geenid ellu jäävad.

Exceli tabelis võiks ju nii arvutada küll, aga päriselu on midagi muud. Väga paljud meist on kaastundlikud ja armastavad, hoolivad ja osavõtvad, kes ei suuda ega taha teise elusolendi piinu vaikides pealt vaadata. See hoiabki seda loomapäästekaruselli töös. Tegelikult väga paljud inimestega seotud mured saavad just samade iseloomuomaduste poolest lahendatud. Selline see kahejalgne looduse kroon juba on ja nii inim- kui ja loomakonna õnneks on sedaviisi tundvaid ja mõtlevaid inimesi väga palju. Ühed lõhuvad, teised parandavad. “Lõhkujad” ei saa sellest kirjatükist mõhkugi aru, aga ei tasu pahaks panna – nad on lihtsalt sellistena sündinud. Pole nende süü. Aga see lugu polnud neile mõeldudki! See on “parandajatele” kirjutatud looke ja olen juba ette tänulik teie headuse ja toetuse eest, mis lubab valust priiks saada ka veidi teistmoodi elusatel hingedel.