Kas eelmise sajandi üheksakümnendad koos meeletult suurte hulkuvate kassikarjadega tulevad tagasi? Kas raha on rahval kohe nii otsas, et lemmikud tuleb lihtsalt minema visata, sest enam ei jõuta sööki osta? Vaevalt, aga 2023 aasta sügis eristub selle poolest küll, et väga-väga palju on teateid hüljatud kiisudest. Neid nähakse lausa massiliselt metsades ja maanteedel tuterdamas, talude väravais ja ühte isegi Lasnamäe parkimismajas, pehme vaibake allapanuks ja toidukauss kenasti kõrvale sätitud. Nii ta vaeseke seal ühel kohal istus ja ootas, et pererahvas ta taas koju viiks. Ei nad muidugi tulnud, aga õnneks jäi ta silma heasüdamlikule Getter Künnapuule, kes kiisu toitmise ja talle uue kodu leidmise südameasjaks võttis.

“Tere Heiki,

kirjutan seoses ühe murega. Lasnamäele Raadiku parkimismajja on toodud kass. Ma ei ole seal kunagi näinud hulkuvaid loomi ja ta on ainult selles ühes kohas, kuhu ta maha pandi. Ta ei rända seal ringi ning tal oleks võimalik ka välja pääseda, aga ta ei lähe. Tegelikult on ta väga armas ja ilus kass, aga väga arg. Olen talle mitu päeva süüa viinud ja minuga on ta juba julgemaks muutunud. See ei ole üldse ohutu koht tema jaoks. Kuidas võiks ja peaks edasi toimima?”

Arvestades tohutu survega, mis varjupaikadele langeb, jätsime need kohe mängust välja. Selge see, et neisse kõik hädalised ära ei mahu ja sedasi säästame nii kiisu elunatukest kui ka iseendi närvirakke võimalikust eutanaasia õigustuseks toodud kurbloost, kuidas igati terve ja vahva kiisu üleöö surmavalt haigeks ning ülitigedaks muutus. Ometigi ei tasu varjupaikade peale väga kuri olla vaid teie õigustatud viha ja põlgus peaks langema loomahülgajate peale. Kassid ei saja taevast alla ja probleemi algpõhjus on alati inimene! Seda ei tasu ära unustada.

“Hurraa! Leidsime kodu talle! Käisime arstil ka ja kõik on hästi, kuigi hammaste puhastust vajab. Käisime Mustakivi kliinikus – tore koht, kus tehti lausa tasuta tervisekontroll kui kuulsid, et hüljatud kiisu. Kiipi ei olnud. Megaarmas kass on ja kui usalduse võidad, siis nii truu sõber. Järelikult pidi meie ellu ta viivuks tulema. Küll oli nuttu ja naeru, aga enam ei pea muretsema ning nüüd saame rahulikult magada. Õnneks ei läinud võõra inimese kätte vaid tuttav inimene võttis.”

Nagu isegi aru saite, siis on murepilved Väikeseks Peetriks ristitud kassi pea kohalt kadunud ja ta elab täisväärtuslikku elukest uues kodus. Siinjuures kniks ja kraaps ning sügav kummardus Getteri ees, kes kõik ise algusest lõpuni tegi ega jäänud lootma mõne loomaühingu peale. Viimastel on praegu üsna rasked ajad ja tegelikult saabki hädas loom kõige kiiremat abi siis kui ise käed külge paned. Just nii toimisin ka aastakümneid tagasi enne kui minust nö “avalik loomapäästja” sai. Valdavalt sattusid mu teele ikka räsitud moega kassid. Polnud siis ei loomaühinguid ega -kliinikuid, annetuste kogumisest või kuulutuste vorpimise võimalusest rääkimata, aga loom haaval päästa ei tekitanud ka mingit suuremat peavalu ega väljaminekuid. Lisaks ei sattnud nad ju ka iganädalaselt mu teele ja vahest läks terve aasta mööda ilma, et keegi päästmist oleks vajanud.

Hästi on hästi meeles viimane kassike, kelle toona üles korjasin. Olid valged ööd ja sõitsin Sakust peale südaööd koju. Elasin sel ajal veel Toompea nõlval. No ja sõidan kuniks märkan keset teed miskit valget asja. Esmalt mõtlesin, et paberileht või kilekott lehvib tuules. Õnneks võtsin hoo maha ja seal ta totu siis istus ning vaatas paigale naelutatult kuidas masin otse peale sõidab. Imearmas, imepisike kassipoeg, kes pimedamal ajal väga lihtsalt “elamata elu” registrisse sattunuks. Kuhu ma su küll panen, mõtlesin teda peopesas soojendaes? Kodus olid juba ju neli hullu, kes võõraid silmaotsas ei sallinud ja kokku neid lasta ei saanud. Lugu lõppes imelihtsalt ja juba järgmisel päeval oli tal kodu olemas. Ööbima pidi ta kahjuks masinas ja see sai karistuseks korralikult täis pissitud, kuigi liivkasti ma talle jätsin. Oi ta oli näljane ja oleks isegi kausi nahka pistnud. Lahe mälestus.

Aitaks, aga mul pole võimalik, on lause, mida pahatihti kuulen. Täitsa nõus kui asi puudutab lehma, lammast või vähemalt suurt koera, aga kassi vast mõneks ajaks ajutiselt kasvõi keldrunurka näitusepuuri ikka suudate mahutada? Vähemalt toit ees ja soojas ega kakerda autode vahel või on see palju palutud? Just ise sekkudes ja kasvõi aastas ühte looma aidates, võime uskumatult palju (looma)elusid säästa ja päästa. Ja kui vastavat puuri pole, siis selle saab küll mõnest ühingust kasutada võtta ja küll nad aitavad ka arvete tasumisel kui suudate tõestada, et tegu on ikka tänavalooma päästmise, mitte enda lemmikooma ravimisega.

Ja lõpuks veel üks soe soovitus – kui on plaan kass majja tuua, siis võtke see ikka varjupaigast või mõnest teisest loomadega tegelevast ühingust. Valikut saab teha sadade kui mitte tuhandete seast ja omatte päästmine on seegi, sest nii vabaneb ju ruum uute hädaliste jaoks, keda inimloom on ülekohtuselt ja halvasti kohelnud.