Millegipärast paljud inimesed arvavad, et need loomakesed on igavad ja ei vääri tähelepanu. Teise arvatest aga, on nad nii tavalised, nende eest hoolitsemine ja nende pidamine ei ole keeruline, piisab vaid puuri koristamisest.Kolmandad aga arvavad, et merisiga on ideaalne kingitus lapsele. Proovime siis välja selgitada, mis loom see tegelikult on ja kas need väited vastavad tõele?
Me kõik , ilmselt, oleme neid loomi näinud loomapoes või lapsepõlves isegi omanud. Esimese asjana tuleb mainida, et nendel loomadel ei ole mingid pistmist ei sigadega, ega merega, kuigi paljudes keeltes nende loomade nimetus kõlab täpselt samamoodi – merisiga, морская свинка vene keeles, морско свинче bulgaaria keeles, jūrų kiaulytė läti keeles, meerschweinchen saksa keeles, świnka morska poola keeles jne.
Miks küll see nii on? Erinevad allikad seletavad seda erinevalt. Üks, minu meelest, kõige tõenäolisem seletus on see, et sõna meri tuleneb mere tagusest, sest merisigu toodi algul Euroopasse kaubalaevadega mere tagant, ehk Lõuna Ameerikast, kust need loomad pärit on. Selline tõlge kajastub nt horvaatia ja serbia keelsetes nimetustes – zamorac, заморац. Ingliskeelne nimetus on guinea pig , ehk siis põrsas 1 guinea eest – kunagi just 1 guinea eest müüdi neid loomakesi Inglismaal, mis oli päris kõrge hind.
Nii, aga miks ta siis siga on, kui siga ja merisiga on absoluutselt erinevad loomaliigid ja näevad absoluutselt erinevad välja? Merisead on väga häälekad loomad ja nende “sõnavara” on päris suur. Nad põrisevad, laulavad kui linnud, piiksuvad ja oskavad teha ka selliseid hääli, mis on sarnased paanikas põrssa häälitsemisega. Ilmselt, seetõttu just ka selline nimetus.
Loomapoes tavaliselt saab näha tavalisi siledakarvalisi või pikakarvalisi merisigu. Tegelikult on tänaseks teada juba üle 80 merisea tõu. Nad on saanud väga populaarseteks lemmikloomadeks Euroopas, ja paljud kasvatajad on hakanud neid aretama. On olemas Siledakarvalisi, pikakarvalisi ( angora, alpaca, coronet, peruvian),
Merisead on väga sotsiaalsed loomad. Looduses elavad nad gruppidena – 1 isane ja mitu emast. Seetõttu on neid loomi soovitav pidada mitmekesi. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et närilised paljunevad väga tihti ja väga edukalt, seetõttu tuleks pidada ühest soost loomi. Siin aga tuleb omakorda arvestada sellega, et isased loomad hakkavad ca 7 kuu vanuses territootiumi jagama ja võivad omavahel väga tõsiselt kakelda. Omanikul ei jää sellisel juhul midagi muud, kui hoida neid eraldi puurides, sest vigastused võivad olla päris tõsised. Ideaalne kooslus on 2-3 emast või kastreeritud isane ja 1-2 emast. Emased üldjuhul omavahel ei kakle, aga väga harva on ka erandeid. Mitmekesi pidada merisigu on ka palju huvitavam. Väga huvitav on jälgida, kuidas nad omavahel suhtlevad.
Merisigadele sobivad suured madalad puurid, need loomad üldjuhul ei hüppa kõrgele. Puuris peab olema piisavalt ruumi liikuda, üldine puuri reegel on mida suurem, seda parem. Kindlasti ei tohiks olla puur väiksem kui 50 cm 1 looma kohta ja ka siis peaks loomal olema võimalus liikuda ka vabalt.Selleks väga hästi sobivad aedikud, ja see ei pea olema kallis loomapoest ostetud aedik. Kui te lasete oma meriseal toas vabalt ringi joosta siis te peate veenduma, et ruum on merisea jaoks ohutu. Kõik kaablid ja juhtmed peavad olema peidetud, loomal ei tohiks olla ligipääsu toataimede juurde, kuna praktilised kõik need on merisigade jaoks mürgised.
Merisigadel on pikk soolestik ja tundlik seedimine.Väga oluline on, et loomal oleks alati ees värske ja kvaliteetne hein. Heina söömine aitab seedida toitu ja hambaid kulutada. Kui merisiga ei söö heina, võivad tal esineda probleemid ülekasvanud hammastega ja seedimisega. Merisigade organism ei tooda C-vitamiini, ja loomad peavad seda kindlasti saama toiduga. Punane paprika, võilillelehed ja muud rohelist peavad merisead saama igapäevaselt. C-vitamiini puudus tekitab mitmeid terviseprobleeme- madal immuunsus, hammaste ülekasv, nahaprobleemid on mõned nendest. Kindlasti ei tohi anda neile kartulit koos koorega ( sisaldab loomade jaoks mürgist ainet), rohelist sibulat ja küüslauku.
Ettevaatlik peab olema kapsaga ja õuntega, need tekitavad kõhugaase. Redis võib ka esile kutsuda probleeme maoga ja söögitoruga. Allapanuks puuris on soovitav kasutada võimalikult pehmet materjali. Kui kasutada puidukraanuleid siis on kerge tulema väga tõsine haigus-pododermatiit. See on talla naha põletik, mis võib , kui seda ravimata jätta, edasi minna ka luudesse ja on väga raskesti ravitav.Soovitav on allapanuks kasutada fliisi või väga peenikest puidulaastu. Saepurugraanul on tolmune ja võib tekitada probleeme hingamisteedega.
Puuri tuleb puhastada regulaarselt, eemaldades söömata jäänud värsket toitu.Aeg-ajalt tuleb puuri ka pesta ja desinfitseerida spetsiaalsete loomadele mõeldud vahenditega.Kunagi ei tohi kasutada allapanuks paakuvat kassiliiva, kui loom selle alla neelab võib ta isegi surra. Puur peab seisma sellises kohas, kus ei käi läbi tuul, merisead on väga tundlikud tuuletõmbuse suhtes ja võiva kergelt haigestuda.Ei talu nad ka üleliigset kuumust.Samuti, ei ole sobiv koht puuri jaoks aknalaud, radiaatori või töötava televiisori kõrval.
Merisead on saakloomad, ja seetõttu arglikud ja ei talu stressi. Puuris peavad olema varjualused ( majakesed, tunnelid) kuhu loom saab ennast peita. Merisigadel võib esineda ka parasiite, kuid profülaktikaks neile parasiiditõrjet üldjuhul ei tehta, ainult siis, kui see on näidustatud. Kasutatakse spetsiaalselt närilistele mõeldud preparaate, kasside ja koerte omad võivad nende jaoks ohtlikud olla. Merisigadel tuleb kindlasti lõigata küüsi, kui need on liiga pikad, ei saa loom normaalselt liikuda, muutub käpa asend ja see võib olla pododermatiidi tekkimise põhjuseks.
Merisigu ei vaktsineerita. Terve loom näeb aktiivne välja, sööb isuga, tema karvastik on korras, ei ole karvutuid laike, kõõma, karv läigib. Silmad, suu ümbrus ja pepu on puhtad. Haige loom lõpetab söömise,istub nukralt puuri nurgas, ei reageeri ümbritsevale. 12 tundi söömata merisiga on kriitiline olukord ja viimane aeg arsti juurde minna. Tuleb leida loomaarst-spetsialist, kes tegeleb just nimelt närilistega, üld loomaarstid ei pruugi pädeval olla.Eestis on mitmeid loomakliinikuid, kus sellised spetsialistid võtavad vastu närilisi, küülikuid ja teisi pisi-ja eksootilisi loomi.
Merisiga võib tiinestuda praktiliselt kohe peale poegimist, seega isane tuleb emaloomast kohe eemaldada. Pojad on juba sündides praktiliselt eluks valmis, siiski peavad nad olema koos emaga kuni 1 kuu ja emapiima saama. Emane ei tohiks poegida sagedamini kui 2 korda aastas, muidu see on liiga kurnav tema organismi jaoks. Tuleb meeles pidada, et iga tiinus ja poegimine on seotud suurte riskidega ja võib lõppeda ema või poegade surmaga.
Umbes 1 aastaselt hakkavad emaste merisigade vaagnaluud kokku kasvama, ja kui selle vanuseni ei ole merisiga poeginud, siis enam ta seda teha ei tohi. Loomasõbralik ja vastutustundlik omanik ei tegele merisigade paljundamisega, kuna see on alati seotud riskidega ja kodu otsitavate loomade arv ületab kodupakkujate arvu. Peale uue merisea ostmist loomapoest tasub kohe viia ta spetsialist-loomaarsti juurde tervise kontrollimiseks ja soo määramiseks. Loomapoodide töötajad väga tihti eksivad müüdavate loomade sooga, ning suur oht on saada 2 emase asemel erisoost loomad või tuua oma emasele isane juurde.
Iga uus loom peab kodus läbima miinimum 14 päevast karantiini, et vältida kodus olevate sama liigi loomade nakatumist infektsioonide või parasiitidega. Eestis on kahjuks väga vähe vastutustundlikke merisigade kasvatajaid. Küll on neid aga meie naaberriikides, kus merisigade kasvatamine on kõrgel tasemel. Soomes, Poolas, Venemaal näiteks viiakse läbi ka tõumerisigade näitused, kus on kõik täpselt nii nagu koertel ja kassidelgi.
Merisead on närilistest vist kõige sõbralikumad inimeste vastu. Üldjuhul nad ei küünista ja ei hammusta inimest. Seega, sobivad nad lastele hästi, kuigi laps peab olema juba selles vanuses, et aru saada, et see loomake on õrn ja looma ei tohi maha pillata, pigistada ine. Lapsevanem peab aru saama, et looma heaolu eest vastutaja on täiskasvanuna tema ise, mitte laps. Lapse peale täisvastutust looma eest veeretada ei tohi. Merisea eluiga on kuni 8-9 aastat, keskmine 5-6 aastat.
Merisead ei ole igavad loomad. Nad on sotsiaalsed ja huvitava käitumisega pisikesed lemmikloomad. Nende pidamine ei ole õige kui te ainult võtate neid kord nädalast puurist välja, et puuri puhastada. Mida rohkem te loomaga suhtlete, seda julgem ta on. Nendel on omad vajadused. Nad tunnevad hirmu, valu ja kurbust täpselt nii, nagu suuremadki lemmikloomad. Ja nende elud on meie kätes.
