Artikkel ilmus kõigepealt Delfi portaalis Lemmikloom.

Loomuse akadeemias arutles MTÜ Loomus kommunikatsioonijuht Farištamo Eller Soomes huntide kaitsega tegeleva Luonto-Liiton susiryhmä eestvedaja Francisco Sáncheziga selle üle, milline on võsavillemite olukord põhjanaabrite juures. Juurde kirjutasime ka loomade olukorrast Eestis.

Soomes peetakse huntidele jahti, et kaitsta majanduslikke huve. Selle tõttu halveneb liikide looduslik tasakaal. Francisco Sánchez ütles, et inimesed arvavad siiani, et me peame loomi ja loodust kontrollima, aga see ei ole tõsi, sest loomad kontrollivad oma arvukust ise.

Kuna kiskjad on toiduahela tipus, siis nad reguleerivad oma populatsiooni ise. Nad on territoriaalsed loomad, kelle asustustihedus on väga madal – näiteks kuni tuhandeid ruutkilomeetreid ühe hundikarja jaoks, mis on väga suur territoorium.

Hetkel on Soomes kõigest 300 hunti ja siiski kurdavad mitmed huvigrupid nende arvukuse üle. Samas on Soomes umbes 85 000 põtra ja 125 000 valgesaba-pampahirve. Seega on tasakaal kiskjate ja herbivooride vahel sassis. Saakloomad põhjustavad ka palju õnnetusi, kaasa arvatud liiklusõnnetusi, kus igal aastal palju inimesi viga saavad ja isegi surevad.

Soomes oli 1880ndate aastateni tuhandeid hunte, kuid siis hakati neid taga kiusama. Jahimeestele maksti tasu huntide tapmise eest. Vähem kui 20 aastaga hävitati huntide populatsioon peaaegu täielikult.

Tänu Soome liitumisele Euroopa Liiduga muudeti seadusi ja lõpuks hakkas huntide arvukus vaikselt suurenema. Soomes saab teoorias suurtele kiskjatele ainult siis jahti pidada, kui on suured majanduslikud kahjud või oht avalikule julgeolekule. Praktikas antakse erilubasid siiski tihedalt välja ja kasutatakse liikide arvukuse ohjamiseks. Soomes on u 30% tapetud huntidest salaküttide poolt maha lastud.

Tänapäeval on huntide tekitatud kahjud talumeestele üsna väikesed. Näiteks vähem kui 1% hukkunud lammastest sureb hundirünnakute läbi. Suurem osa sureb haiguste või õnnetuste tõttu. Inimesed on lihtsalt sellega harjunud, et kiskjaid ei ole ja kui huntide populatsioon on vaikselt kasvamas, siis on see osade talunike jaoks probleem. Eestis murravad hundid lambaid umbes 0,6-1 %.

Francisco Sánchezi sõnul on kõige tähtsam sõnum see, et loomadel on sama suur õigus eksisteerida kui inimestel. Loomaõiguslus on kõigi tänapäeva probleemide tuum. Kliima- ja keskkonnaprobleemid, pandeemiad – nende algpõhjuseks on see, et me ei austa loodust, vaid võtame seda kui asja või vahendit. Tema meelest on loomaõiguslus sama radikaalne kui inimõigused. Seega kui olla rassismi, ksenofoobia ja teiste piiratud vaadete vastu, siis miks toetada teiste liikide diskrimineerimist?

Milline on huntide olukord Eestis?

Keskkonnaameti hinnangul läheb Eesti huntidel hästi ning senisest soodsama seisundi saavutamiseks näeb uus Suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskava ette selliste alade loomise, kus saaksid tekkida stabiilsed looduslikud hundikarjad.

Eeldatavasti ei tekita sellised karjad loomapidajatele nii suuri kahjusid nagu nuhtlusisendid ja täidavad tõhusalt oma olulist ökoloogilist rolli looduses.

Hunt on IUCN kriteeriumite järgi Eestis ebasoodsas ja ohustatud seisundis ning hundi kaitsestaatust on tõstetud paremaks pigem ilma eriliste teadusuuringuteta, kuid sellegipoolest paikneb hunt ohustatud liikide nimistus.

Eestis eiratakse fakti, et uuringut, milline huntide seisund päriselt on, pole tehtud. Euroopa Kohus on andnud hindamise juhendi, kuid ka kava koostamise käigus ei tehtud seda ei populatsioonile ega asurkonnale. Uude tegevuskavasse on uuringud pandud, kuid kava on koostatud justkui (olematuid) uuringuid arvestades. Millele tuginevad need hinnangud / arvud /, sellele teaduslikke analüüse pole.

Samas on kütitud hundi keskmine vanus Eestis 1.9 aastat, looduslikult võiksid hundid aga elada üle 10 aasta!

Keskkonnaagentuuri aruande „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2021“ kohaselt oli hundikutsikatega karju 2020. aasta sügisel 31, neist kolme territoorium jäi osaliselt ka Läti Vabariigi territooriumile. Üldarvukus oli sügisel tõenäoliselt pisut alla 300 isendi, mis on viimase kümne aasta kõrgeim.

2020. aasta jahihooajal kütiti kokku 129 hunti, maksimaalselt lubatav küttimiskvoot oli 149. Tapetud huntidelt kogutud bioproovide põhjal on teada, et ära kütiti vähemalt 9 poeginud emaslooma (karja juhtemased), vanuse või kehamõõtmete põhjal võis oletada, et neid oli tegelikult 17. Keskkonnaameti andmetel kütiti 2021/2022 jahiperioodil 129 hunti, 2019/2020 aga 64 hunti. Hundijahti on lubatud Eestis pidada novembri algusest veebruari lõpuni. Huntide arvukuse osas peab tegema vahet sügisesel ja kevadisel arvukusel. Kui enne jahti on neid registreeritud 300, siis on seda tehtud ajal, mil karjades on 6-kuused kutsikad. Reaalsuses on huntide arvuks 140-200.

Amet kinnitab: „Võrreldes eelneva aastaga on huntide arvukus kahanenud. Kutsikatega karju oli 2021. aasta sügisel kokku 26 ja sügisene üldarvukus oli tõenäoliselt pisut alla 250 isendi. Huntide tekitatud kahjud karjakasvatusele olid viimase kümnendi madalaimad, mis näitab, et eelneval 2020. aasta hooajal õnnestus küttimist efektiivselt suunata. Tänavu sügiseks võib ennustada hundi arvukuse kasvu, kuna eelmise aasta küttimisurve oli madal.“

Esimest korda on ulukiseirearuannetes sees soovitus huntide küttimine ühe kuu edasi lükata. Eestis algab jaht novembris kui hundikutsikad on 6-7 kuused ja nende hambumus ei ole ka välja arenenud, seega süüa nad üksi ei leia. Nende hammastega nad saaklooma ammugi murdma ei lähe. Eraldi küsimus on, kas hunte üldse tuleks küttida või võiksime õppida nendega koos elama.

Põhja-Soomes Lapimaal, kus huntidel oleks väga soodus elupiirkond, ei lasta liigil üldse kanda kinnitada, soome keeles on selle nähtuse nimi „petoviha“.

Salaküttimine on suur probleem nii põhjanaabrite juures kui ka meil. Kütitud huntide madal vanus kõnelebki sellest, et tegelikult on küttimissurve nendele suursugustele loomadele palju suurem kui ametlik jahistatistika seda paista laseb.

Francisco Sanchez töötab põhiliselt suurte kiskjatega. Luonto-Liiton on mittetulundusühing, mis loodi aastal 1943 ja mille põhieesmärk on tõsta teadlikkust suurte karnivooride tähtsuse osas ja samuti poliitiline lobitöö, et nende kaitset tõsta. Hundigrupp tähistas hiljuti oma 25. sünnipäeva.

Link vestlusele: https://fb.watch/eVIIqFWrf2/