Küülikuid on väga erinevaid. On hiigelsuuri küülikuid, kelle kõrvad on kuni pool meetrit pikad (flandria) ja on pisikesi kääbusküülikuid (hermelin). Nimekiri on pikk: püst- ja lontkõrvalised, mustad, valged, pruunid ja täpilised, pikakarvalised ja sileda karvaga.

See ongi küülikute üks olulisem erinevus jänestest, kes saavad olla vaid kas hallikaspruunid suvel ja valged talvel. Kui küsida, mis vahet on küülikul ja jänesel, siis suurem osa inimestest vastab, et jänes on metsloom, küülik aga koduloom. Mingil määral see nii ongi, sest õnneks meie riigis metsikuid küülikuid veel väga ei ole. Kui nende hülgamine kestab edasi aga samas tempos nagu praegu, on vaid aja küsimus, millal saame rääkida juba ka metsikutest küülikutest. Näiteks Soomes või Austraalias on palju metsikuid küülikuid.

Küülikud ja jänesed on mõlemad jäneselised, kuid nad on absoluutselt erinevad loomad. Erinevad nii välimuse, kehaehituse, kromosoomide arvu kui eluviisi poolest. Küülikud on imearmsad loomad. Mina lisaksin siia veel sõna “kahjuks.” Küülikute jaoks kahjuks, sest nende nunnu välimus teeb neile vahest karuteene. Neid võetakse tihti just selle armsa välimuse pärast, teadmata nende omapärast ja vajadustest. Ja pärast me näeme mitmeid kuulutusi portaalides ja gruppides, kus massiliselt antakse küülikuid ära koos puuriga ja tasuta. peaasi, et lahti saaks. Kui see ei õnnestu, siis nad hüljatakse. Noo leitaksegi küülikuid aastaringselt aiamaalt või isegi keset linna.

Mis imeloom see küülik siis ka on?

Küülikuid peetakse lemmikloomana suhteliselt vähe aega, sest veel 25 aastat tagasi kasvatati neid vaid liha ja naha pärast. Ajaga on suhtumine muutunud ja nüüd on küülik üsna tavaline lemmikloom. Kuid nagu iga teise lemmikloomaga, ei tasu ka võtta küülikut esmaemotsioonide ajel, ilma eelnevat kodutööd tegemata.

Need loomad ei ole kõige “mugavamad” pidada, kui järgida loomasõbralikkuse ja liigivajaduse printsiipe. Väga kurb on vaadata neid küülikuid, kes on sunnitud veetma kogu oma üsna pika elu pisikeses puuris. Tegelikult ei ole küülik üldse puuriloom! Puur võiks olla tema jaoks vaid koht, kus ta tunneb end turvaliselt, magab või kasutab tualetina.

Ideaalis peaks küülik kodus saama liikuda vabalt nagu kass ja koergi. Kuid siin algavadki “agad.” Küülikute üks lemmiktegevustest on juhtmete närimine. Nad närivad neid suure rõõmuga ja väga kiiresti. Seega, ruum kus peetakse vabalt küülikut, peab olema looma jaoks ohutu ehk, et kõik juhtmed peaksid olema ära peidetud. Loomale ei tohiks ka toataimed olla kättesaadavad, sest suurem osa neist on küülikute jaoks mürgised. Küülik võib hea meelega närida ka tapeeti või puitmööblit. Kuigi küülikut saab õpetada puhtust hoidma, siis leidub ka neid, kes jäävadki oma pabulaid kõikjale jätma. Ka mõned loigud ei ole välistatud.

Seega, kui te olete suur puhtuse fänn või ei viitsi iga päev koristada ja looma kannatlikult õpetada, siis palun ärge võtke endale küülikut. Lisaks vajavad need loomad suures koguses heina, mille nad mõistagi laiali tassivad. Nende kõikide asjadega peab omanik arvestama. Nad on päris intelligentsed loomad. Tean küülikuid, kes väga edukalt mängivad koertele mõeldud arendavate mänguasjadega. Veel meeldib neile mängida kõiksugu pallidega. Ka suurte rannapallidega, maiusepallidega ja heinast pallikestega. Peaasi, et veereks. Kardinad meeldivad neile ka. Ja muidugi meeldib neile väga joosta ja hüpata. Ja seda peavad nad kindlasti teha saama!

Kompromissvariant oleks suur toaaedik, aga ka seal peab loom aktiivselt liikuda saama. Inimesed võtavad küülikuid pahatihti ainult laste jaoks – jällegi “nunnud jänkud” ju. Aga “nunnu jänku” võib tegelikult olla päris omapäine ja isegi agressiivne! Ta võib hammustada ja küünistada. Lisaks võib ka laps üsna õrnale küülikule kasvõi kogemata haiget teha, sülest maha pillata jne. Seega väikestele lastele küülik