Eile õhtul sai Läänemaal, Linnamäel autolt löögi pisike koerake, kes vajas abi. Kahjuks olid eaka koera vigastused nii karmid, et omanik otsustas täna eutanaasia kasuks.
Õues oli eile õhtupoolikul juba üsna hämar, aga õnneks märkas haljasalal lamavat Kribu-nimelist koerakest sealt mööda sõitnud Maigi Lilleorg. Heasüdamlik naine pidas kinni, oli koerale seltsiks ja hakkas kohe ka omanikku otsima. Talle läks appi Kerli Peterson ja koertega tegeleval naisel oli masinas ka transpordipuur kohe võtta. Nii sai Kribu Loomapäästegrupi hoole alla ja vabatahtlik Albert Ovtšinnikov toimetas ta veel samal õhtul Loomade Kiirabikliinikusse Tallinnas. Tänu Facebookile jõudis lugu imekiiresti ka omanikeni, kes tuhatnelja samuti pealinna põrutasid.
Hommikul helistas mulle dr.Nadežda Kubeikis, kes andis põhjaliku ülevaate Kribu olukorrast. Toon selle lühendatult teineni – 20 aastane, kurt, võimalik selgroolülide nihestus või vigastus, mis vajab täiendavat uuringut, tagakeha halvatud, hädasid iseseisvalt teha ei suuda, paar ribi katki, tagakäppadel marrastused jne. Arsti soovitus vanurkoera säästmiseks oli eutanaasia. Asjaolusid arvestades oleksin igati poolt, aga kuna omanik oli teada, siis polnud see enam minu otsustada. Ühtekokku on Kribu tarbeks raamatupidaja sõnul laekunud 671 eurot 29 senti. Omanik seadis ravi ülempiiriks 1000 eurot ning ülejäänu tasumine oleks Loomapäästegrupi kanda jäänud. Pole kogu rehkendust veel näinud, aga tundub, et annetatud summa jääb sedapuhku nö deposiiti järgmist vigastatud ohvrit ootama. Kribu pere jaoks on see muidugi traagiline lugu ja nad palusid isegi eilse postituse kustutada – liiga valus olevat vaadata. Inimlikult igati arusaadav, aga pole võimalik vastu tulla, sest nii jätaksin teadmatusse kõik kaasaelajad ning narritaksin annetajaid. Sõnu ei saa tagasi võtta ja kui lugu on juba avalikult üleval ning ka võõras raha kaasatud, siis tuleb see kuidagi välja kannatada.
Ometigi saab ka selles kurvas loos leida palju head. Kribu elas pika-pika õnneliku koeraelu ja tühja kõhtu ning karmi kätt ta taluma ei pidanud. Vähemalt pärast kolmandat eluaastat enam mitte, sest ka tema päästeti ühe jõhkardi käest oma praeguse pere poolt. Ülejäänud seitseteist aastat oli üks suur lust ja lillepidu. Ka pärast õnnetust ei jäänud ta teepervele vedelema nagu pahatihti juhtub ja koerake sai suhteliselt ruttu sooja tuppa ning valust priiks. Lisaks tundsid paljud loomasõbrad talle kaasa ning vähemalt täpse diagnoosi, haiglaöö ja valuvaigistite raha tuli annetusena kokku küll. Viimasel ajal on annetustega tõsiseid probleeme olnud ja laekumised pole katnud raviarveid, mistõttu on otsa lõppenud ka igasugused “rasvavarud.” Pankroti vältimiseks toimetab Loomapäästegrupp just seetõttu väga-väga tasasel käigul ja väldib võimalikke majanduslikke riske nii palju kui võimalik. Viimati ei võtnud me vastu isegi aknast alla visatud kassi politsei käest, sest polnud enam kindlad kas suudame tagada ka arve tasumise. Raske aeg meil kõigil, aga püüame kuidagi ellu jääda, et paremate päevade saabudes taas täistuuridel tööle hakata.
Tahaks ikka kiruda ka – pagana autojuhid! Mõistan, et pime aeg ja ei pannud tähele, aga kinni pidada ja abi otsida võiks ju ikka. Ei käsigi teil ju neid veriseid loomi oma udupeentesse masinatesse võtta, aga natuke kaastunnet võiks ju inimesel ikka olla või on seda ka juba palju soovitud? Paari kuu jooksul juba kolmas koer, kelle möödujad leiavad – esimene suri Harjumaal üsna kohe peale õnnetust. Lõuna-Eestis lasid vigastatud koera jahimehed maha ja ilmselt pere ei tea tänase päevani tema saatusest. Ei hakka vigastuste teemal spekuleerima ega süüd mõistma, sest muid abilisi ju polnud. Ka ise sattusin öösel tulnud kirja lugema alles järgmisel päeval ja siis oli juba lootusetult hilja. Küllap oskasid jahimehed koera seisundit hinnata ja loodetavasti oli tegu igati õigustatud hädatapuga.
Koera aidata soovinud naisterahvas oli mõistagi pahane kui küsis, et millal ometigi saabub aeg, et ka loomadele ööpäevaringne abi tagatakse? Aus vastus on, et see aeg ei saabugi, sest Eesti riik pigem keelustab kõik lemmikloomad kui nende abistamiseks ja raviks vahendid eraldab. Seega jäävad ainult vabatahtlikud, aga nende võimekusel on kindel piir ees. Ise me taolise maailmavaatega tüüpe sinna etteotsa valime ja küllap siis ka just täpselt sellist riiki me soovimegi. Ja nüüd veel ka Kribu Läänemaal neile kahele koerale lisaks. Vähemalt hea, et teistel liiklejatel süda õige koha peal tuksub. Aitäh Maigile, Kerlile ja Albertile kiire tegutsemise eest. Aitäh ka nendele headele inimestele, kes eelpool mainitud juhtumite puhul vigastatud koera kõrvale jäid. Vabandan, et nimeliselt välja ei too, aga pole enam meeles. Ja muidugi sügav kummardus kõikidele annetajatele tänu kellele taoline vabatahtlik loomade päästmine, olgu ta parasjagu pealegi just nii hea või kehvake nagu on, üleüldse võimalikuks saab.
