Kui sa seni ei uskunud jõuluimedesse, siis see lugu paneb sind kindlasti uskuma! Stella kaotas oma kassi Samueli kaks ja pool aastat tagasi. Kui algselt oli lootus kassi taas kohata suur, siis lõpuks, pika otsimise ja muretsemise peale, oli lootus kustunud.
“Samuel läks 2020. aasta suvel läbi akna kaduma. Talle meeldis pidevalt akna piida peal lesida ja värsket õhku hingata, kui aken oli tuulutusasendi peal, seega see ei pannud mind muretsema. Üks õhtu nägin, et ta lesib seal ning tegelesin sekundiks oma asjadega ja teine hetk oligi Samuel kadunud. Otsisin terve korteri läbi, kuid kassi polnud kusagil. Siis mõistsin, et ta oligi läbi akna kaduma läinud. Mäletan, et jooksin meeleheitlikult välja ja hakkasin nuttes teda nimepidi kutsuma aina kõvemini ja kõvemini, kuid tulutult,” meenutab perenaine kassi kadumise päeva.
Stella printis välja Samueli pildid ja riputas need tänavatele üles. Lisaks postitas ta mitmesse Facebooki gruppi info kadunud kassi kohta ja nii mitmeid päevi-nädalaid järjest. Hiljuti asus Stella aga tööle PetCity’isse ja nende kauplustes on armas jõulutraditsioon – igal aastal pannakse üles kuusk, kuhu riputatakse Varjupaikade MTÜ hoole all olevate loomade pildid ning külastajad saavad soovi korral loomadele kingitusi osta. See tekitas Stellas huvi uurida varjupaikades olevate kasside kohta, kes kodu ootel on. Järsult jäi Stella pilk ühe karvase triibiku peale nimega Major. “Südames käis jõnks läbi ja ma hakkasin lakkamatult nutma samal hetkel mõeldes: “See on tema.. Minu Samuel!” Koheselt helistasin Tallinna loomade varjupaika ja sain aja külastamiseks,” kirjeldab Stella momenti, mil ta mõistis, et Majori näol võib tegu olla tema ammu kaduma läinud kassiga.
Kui Stella varjupaika jõudis ja kassiga kohtus, oli koheselt selge, et tegemist on Samueliga. Kass oli leitud tänavalt hulkumast, meie hoole all oli ta veetnud pool aastat ning varjupaika saabudes ristiti ta Majoriks. Stella teadis, et Samuelil on saba otsas konks – varjupaiga töötajad kinnitasid, et tõepoolest see nii oligi. Taaskohtumine tõi kõigis välja palju rõõmupisaraid. Edasi jäi ainult sammud kodupoole seada.
Stella sõnul läheb Samuelil hästi ja kassipoiss on juba üsnagi harjunud nii uue koduga kui ka kahe liigikaaslasega, kes teda kodus ees ootasid. “Nüüd teeme vaid kaotatud aega tasa pidevalt kaisutades nagu meil oli kombeks ka enne tema kadumist,” lisas Stella.
Stella igatses enda kadunud kassi nii väga, et lasi tema mälestuseks endale lausa Samuelist tätoveeringu teha. Meil on siiralt hea meel, et saatus perenaise ja kassi teed siiski kokku viis!
