Vahetult enne jõule, 22. detsembril andis Keskkonnaamet välja teise portsu lube huntide tapmiseks. Esimene kogus lube anti 90 hundile, kellest 1. novembrist kuni 20. detsembrini juba 53 tapetud on. Eestis on viimastel aastatel elanud enne jahihooaja algust 200-250 hunti ning pärast jahihooaja lõppu 100-150 hunti. Lihtne matemaatikatehe näitab, et Eestis tapavad jahimehed igal aastal pea poole Eesti aladel elavatest huntidest. 

Keskkonnaameti teade sisaldab mõisteid nagu “küttimismaht”, “isend”, “ohjamisala” ja “realiseeritud”, mille tähendused on arusaadavad, kuid oma mõistepesulisuses avalikkust eksitavad. Küttimismaht on lubade arv tappa, isend tähendab siin kontekstis hunti. Ohjamisala on jahipiirkond, kuid küsimus on selles, kust võtab inimene õiguse teist liiki üleüldse ohjata. Täpp i peal on tõik, et hunt on Eestis ohustatud liik. Viimane mõiste “realiseeritud” tähendab siin kontekstis “hunt on tapetud”. Selliste mõistete kasutamine on oluline tööriist selleks, et inimeste seos loomaga võimalikult kaugeks muuta.

Postimees tegi hiljuti faktikontrolli küsimusele “Kas hunt on Eestis ohustatud liik?

Rahvuslooma ümarlaud koosseisus Gennadi Skromnov, Marju Kõivupuu, Ell Sellis, Marko Kübarsepp, Jaanus Vaiksoo, Tõnu Traks, Peep Männil ja Helen Arusoo pöördusid Postimehe poole, sest 22. novembril ilmus Postimehe Lemmiku portaalis keskkonnakaitsja ja MTÜ Eesti Suurkiskjad koordinaatori Eleri Lopi arvamusartikkel, milles Lopp väitis, et hunt on Eestis ohustatud liik. Rahvuslooma ümarlaud selle viitega nõus ei olnud ning palus faktikontrolli. Avalikkus sai 2. detsembril teada, et hundid siiski on Eestis ohustatud liik. Täpne sõnastus Postimehes on: “Pigem tõsi. Väide on õige, kuid vajab lisaselgitust”. Ja ometi andis Keskkonnaamet lisaload huntide tapmiseks liigile, kes on ohustatud, väites, et load põhinevad teaduslikel alustel liigi säästmise ja hoidmise eesmärgil.

Nimelt ei luba Eesti praegune seiremetoodika põhjapanevaid järeldusi hundi seisukorra kohta teha, rõhutavad Tartu Ülikooli teadlased Hindrikson, Tammeleht ja Valdmann osutadesa kitsaskohtadele Eesti praeguses seiremetoodikas. Nende sõnul põhineb suurkiskjate seire Eestis praegu peamiselt juhuvaatlustel ning küttimis- ja ruutloenduse andmetel, jahimeeste hinnangul liikide arvukusest ning ka mõne raadiokaelustatud isendi liikumisel, puudub aga paljudes riikides juba tavapäraseks saanud geneetiliste markerite kasutamine, mis võimaldaks saada infot populatsiooni elujõulisuse kohta. Eestis puudub teadlaste sõnul nii andmete kogumise süsteemsus kui ka objektiivsust ja kontrollitavust võimaldav andmeanalüüs. Lisaks puuduvad vajalikke alusandmeid pakkuvad kohalikud uuringud, sest niigi vähene raha ei jõua päriselt nendeni, kes seesuguseid uuringuid kvaliteetselt läbi suudavad viia. Teadlased on veendunud, et ka geneetiliste seiremeetodite kasutuselevõtmine on suur samm seire teaduspõhiseks muutmisel.

Kokkuvõttes pole Eestis huntide arvukuse kohta piisavalt head seiremetoodikat, lihtsalt öeldes pole isegi teada, kui palju hunte Eestis elab. Sealjuures on hunt Eestis ohustatud liik, kuid ometi annab Keskkonnaamet jahimeestele load igal aastal pea pooled siin elavad hundid tappa.