Foto: Tarmo Mikussaar/Metskurvitsad on aktiivsed vaid hämaruses ja öötundidel

Talvitusaladel on metskurvits olnud populaarne jahilind juba aastatuhandeid. Tänapäevaste teadmiste ja tehniliste võimaluste valguses on aga väga tähtis leida jätkusuutlikus, loodust võimalikult vähe mõjutavas ja hästi reguleeritud jahipidamises tasakaal. Oluline on, et jahisurve arvestaks nii võimalust tegeleda vägagi sportliku hobi kui ka selle läbi toidulaua rikastamisega.

Metskurvitsate küttimine talvitusaladel on andnud hea võimaluse uurida liigi demograafiat. See aga on omakorda loonud hea aluse üleküttimist piiravate kaitsemeetmete väljatöötamiseks. Aastatel 2006–2016 Lõuna- ja Lääne-Euroopas ning Briti saartel kurvitsaküttide abil läbi viidud uuring tõi veenvalt esile nii sõlmprobleemid kui ka piirkondlikud eripärad. Just neid silmas pidades on võimalik nii rakendada sobivaid kaitsemeetmeid kui ka reguleerida jahikorraldust.

Sooline struktuur. Aastatel 2006–2016 Itaalias, Šveitsis, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis kütitud 31 604 metskurvitsate hulgas oli emaslindude osakaal suurem: sõltuvalt piirkonnast oli emaslindude/isaslindude (F/M) suhe 0,94–1,60. Kusjuures Edela-Euroopas oli see suhe 1,43–1,60 ning Lõuna-Euroopas Šveitsis ja Itaalias 0,94–1,19.

Selle näiliselt ebaproportsionaalse tulemuse põhjustena nimetavad töö autorid kolme aspekti. Esiteks asjaolu, et emaslinnud sooritavad pikemaid rändeid, saabuvad talvituspaikadesse varem ning lahkuvad sealt isaslindudest hiljem. Samuti on põhjuseks talvituvate emaslindude – ja ka isaslindude – harjumus koonduda ajuti niiskematesse või niisketesse piirkondades, mis teeb need alad populaarseteks jahipiirkondadeks. Kolmanda emaslindude suurema osakaalu põhjusena toovad teadlased välja isaslindude talvitumise põhja- ja kirdepoolsemates piirkondades, mis aga toob kaasa suurema jahisurve just emaslindudele. Ka omab autorite arvates mõju kevadine jaht isaslindudele Venemaal.

Vanuseline struktuur. Uuringu käigus analüüsitud 133 750 metskurvitsa andmed näitasid, et proportsionaalselt kõige vähem noorlinde talvitub Briti saartel: noorlindude/vanalindude (juv/ad) suhe oli sõltuvalt aastast 0,25–1,59. Kõige enam leidus noorlinde aga Itaalias ja Šveitsis: 1,78–4,20.

Kuigi kütitud noorlindude osakaalus peegeldub hästi pesitsusedukus nii erinevatel aastatel kui ka perioodidel, on jahisurve noorlindudele siiski ka suurem. Selle põhjustena toovad uuringu autorid välja nii noorlindude varasemat saabumist ja sealt hilisemat lahkumist, kogenud ja talvitumispaigatruud vanalindude koondumise parematesse, sageli jahikeelualadel asuvatesse piirkondadesse ning populatsiooni struktuuri – noorlinde on populatsioonis reeglina rohkem kui vanalinde.

Gonçalves et al. 2019. Survey of Wintering Eurasian woodcock in Europe. Proceedings of American Woodcock Symposium.