Augustikuu teeb kohe-kohe minekut ja homsest algab koolitrall. Sestap on just õige aeg teile aru anda, sest raha tahab ju lugemist ja uudishimu rahuldamist.
Septembrikuusse planeeris Loomapäästegrupp suuremat sorti koosolekut, mille peamine päevakorrapunkt oli tegevuse jätkamine või uste sulgemine. Miks, tahate kindlasti teada? Asi ikka vabatahtlike ja hoiukodude nappuses ning mõistagi rahas. Õigem oleks vast siiski öelda, et viimase puudumises. Suviti on alati raske olnud, sest rahvas liigub ja lõõgastub, aga nii pekkis pole varem veel olnud. Kui on rohkem liikumist, siis ristuvad tihedamini ka loomade-lindude ja inimeste teed. Vabandage mu keevalisust ja keelepruuki, aga nii ma siis peale üht ebaõnnestunud annetuste kogumist hinge puhtaks paiskasingi:
“Mingu per**e kõik! Kas asi on ühingu usaldamises või ei vaja “puhkav ühiskond” taolist nn “teenust”, aga omast taskust ei suuda me kõiki arveid ka parima tahtmise juures kinni taguda. Korjaku siis ise neid murtud luudega veriseid tompe tänavalt ja olgu õnnelikud. Järgmisel kuul otsustame ühingu saatuse üle!”
Taolist meeleheidet kogesid vast paljud ühingud. Näiteks hellasin Merle Laurile, kes poeb nahast välja Kurrmäu-nimelises seltsingus kasse aidates. Tabasin ta metsa vahel jalutamas. “Viin kõik kassid varjupaika ja lõpetan tegevuse! Ma ei jõua enam! Võlgade hunnik kasvab üle pea ja neid kiisukesi ei vaja ju mitte keegi,” laristas ta nutta. Peaasi, et nööri kaela ei pane ja lohutasin, et homme tuleb äkki juba parem päev. Loomapäästegrupp võttis isegi ühe nende arve enda kanda, et asi väga hapuks kätte ei läheks. Meie gäng ja Merle pole mõistagi ainukesed, kes täpselt samu muremõtteid mõlgutasid.
On tavapraktika, et nn “superstaarid” klativad vanad võlad ja sillutavad teed uutele päästmistele. Paraku selliseid loomi, kellele väga paljud kaasa tunneksid ja nende raviks ka annetaksid, tihti just ei satu. Gängi hoole all olev viimane rahvalemmik jääb vist isegi paari aasta taha. Vuntsiga saabus koos ka tõehetk, sest umbkaudne rehkendus ennustas, et tema ravi läheb maksma kuskil kümne tuhande tuuris. Käsi kullas või pee mullas? Riskisime taas. Ei me oleks kliinikuid üle lasknud ja võlgnevuse tasumiseks paisanuks paar päästekaubikut müüki, aga omamoodi kabelimats oleks see ikkagi olnud.
Vunts puges inimeste südamesse ja pälvis totaalse kaastunde. Saime kõik kergendatult hingata. Loomade Kiirabi Kliiniku personal võis aga edaspidi hinnapiiranguta parimat ravi pakkuda, sest ainuüksi esimeste tundidega oli vajaminev kümme tuhhi koos. Meditsiin on kallis. Veterinaaria tundub aina tõusvate hindade tuhinas kallimgi veel, sest loomade hädade tarbeks ju tervisekassat pole. Palvetan igapäevaselt, et enda “hulludega” miskit rasket ei juhtuks, sest vajaminevat rahahunnikut poleks endalgi võtta. Eks saaks isegi vast miskit maha müüa, aga eutanaasiat ma välistada ei saaks. Oma viga, et Kajat ää ei kosinud, sest siis oleks saanud ju igal ajal kolmsada tuhat või rohkemgi laenata, aga mida siin ikka halada ja nutta – see raharong on igatahes jäädavalt läinud.
Loomapäästegrupp on tasunud juba Vuntsi esimese raviarve summas 8635.15. Oma paar-kolm tuhat kulub vast veel, sest üks esikäppadest ei taha hästi sõna kuulata. Ilmselt sai lohisedes närv väga viga, aga sellega hakkab tegelema juba Erivet kliinik. Esmaspäeval tuleb ka niitide eemaldus ja mingi aeg peab koer ka kordusvaktsiinid saama kuid see on juba peenraha. Kaheksa ja poole tuhande laksust välja käimine paneks enamusel meist põlved võdisema ja tõmbaks hinge kinni. Mida siis selle raha eest tehti? Loomade Kiirabi Kliinik jagas sotsiaalmeedias armast postitust:
“Kuidas sai täiesti katkisest Vuntsist elurõõmus noor koer? Selle koera aitamine ei oleks olnud võimalik, kui ei oleks maailmas nii palju häid inimesi. Vunts tänab kõiki, kes teda on aidanud. Mida ja keda oli vaja, et Vunts terveks saaks?
- Head pealtnägijad ning kiiresti reageerivad politseinikud
- Heiki Valner ja Loomapäästegrupp
- Väga mitu imelist arsti ja assistenti
- Lugematu arv töötunde
- Haavade õmblemine, puhastamine, sidumine vähemalt 25 korda
- 2 plasma ülekannet
- 1 vereülekanne
- 5 operatsiooni, et teha haavaplastikat
- Vereproovide kontroll vähemalt 12 korda
- 10 tuubi Bepantheni
- 15 tuubi Vetramili
- 30-40 pakki marlilappe
- 60-70 rulli sidet
- 65 pakki niite haavade õmblemiseks
- Väga paljude inimeste armastust loomade vastu
- Mitme töötaja sokid
- 17 päeva kliinikus
- Kõiki asju ei ole võimalik siia kirja panna, sest neid on lihtsalt liiga palju
Pikemalt saab Vuntsi lugu lugeda SIIT. Soovime kogu Kiirabi pere poolt Vuntsi uutele omanikele palju jõudu ja jaksu ning loodame, et Vunts meile ikka vahel külla satub. Jääme teda väga igatsema!”
Loomapäästjate vaimne tervis ja tegutsemistahe sõltub paljuski tagasisidest ja õnnestumistest. Kui ikka enamus patsiente on nii vigased, et ainuke pääsetee on surmasüst, siis tõmbab see igasugu optimismi, vaimu ja tegutsemistahte ikka väga madalale.
Vunts oma imearmsa olemuse ja iseloomusega, olles ise väga raskelt haige, suutis aga mulle endalegi anda sellise positiivsuse laengu, et anna kannatust. Silmad hakkasid taas särama ja olen viimased paar nädalat ringi rokkinud nagu noor jumal. Täielik skisofreeniku kevad on käes ehk, et teeks kõiki asju ja korraga – miljon mõtet on peas ja palju tahaks veel loomade heaks ära teha.
Ka ühingu erakorraline koosolek jääb ära ja siin juba sügav kummardus kõikide annetajate ees. Teid oli ikka väga palju. Ei mäleta enam mitu tuhat, aga raamatupidaja sõnul kuluks nimede välja printimiseks umbes viis- või kuuekümmend A4 lehte. Ja nüüd peamine, mis paljusid vast huvitab – raha, raha, raha. See pole nüüd kõige värskem number, aga kuna Vuntsi märksõnaga annetusi enam peaaegu ei laeku, siis 35 748.36 peaks olema päris õige küll. Sellele lisanduvad veel annetustelefonide teel tehtud summad, aga neist saan aimu alles järgmise kuu teises pooles. Mõistagi on helistatud ka teistele loomadele ja lindudele annetamiseks, kuid olen rohkem kui kindel, et absoluutne enamus helistajatest mõtles kõnet tehes just Vuntsi peale.
Hea on niimoodi lugu lõpetada. Kui rumal minust! See pole ju mingi tavaline lugu vaid tõsieluline kaasaegne muinasjutt koerast, kes suutis kõnetada väga paljusid inimesi ning tõi kokku mäekõrguse hunniku HEADUST ja KAASTUNNET. Kindlasti pani ta nii mõnegi sügavamalt mõtlema elu olemuse, aga ka (looma) eluga seotud väärtushinnangute üle. Muide, Vunts hakkab vististi varsti koos perenaisega blogi pidama, et enda edasise eluga teid kursis hoida. Vähemalt säherdune plaan neil on.
Aitäh Vuntsik ja nii kahju, et sa nii palju selle nimel kannatama pidid. Müts maha te ees politseiametnikud Sting Marek Frank Valgus ja Tarmo Poola – ilma teie resoluutse sekkumiseta seda koera enam meie seas poleks. Braavo ja olge te südamest tänatud Loomade Kiirabi Kliiniku rahvas, et noor elu jätkuda saab! Hip-hip-hurra kõik see mees ja naine, kes Vuntsiku päästmise võimalikuks tegid! Suur-suur aitäh!
Vunts hakkab jääb elama. Loomapäästegrupp jääb vähemalt esialgu samuti. Läbi ühingu vabatahtlike töö koidab elu ka paljudele teistele elukatele olgu nad pärit siis metsast, maalt või linnast. Tõestuseks vaid mõned pildid, mis on tehtud ainuüksi viimaste päevade jooksul. Tuli just kõne Koselt – kiisu jäi auto alla. Mustamäel ja Pirital rippuva tiivaga kajakad. Kalamajas mädanev apaatne siilipoiss ja päev alles algab. Tuleb minna, loomal ju valus. Nüüd vähemalt saame seda ka teha. Kniks ja kraaps veel kord!
Üks kommentaar
Comments are closed.
Päikest teile ja olgu taevas teile armuline.