Me peame rääkima sellest, et muljed on tihti petlikud. Näiteks looduse rüüstamisel tuuakse üheks õigustuseks, et Eestis on väga palju looduskaitsealasid. Looduskaitsealade uuendamise kavasid ja arve uuri­des näeb, et neid kaitsealasid tegelikult vähendatakse. Näiteks Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala väheneb kaitse-eeskirja uuendamise tõttu 222 hektarit. Kas seda on vähe või palju? Tallinna vanalinna asum on poole väiksemal alal. Viljandi järve pindala on 160 hektarit.

Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala moodustamise ja Pärnu jõe hoiuala piiri muutmise juures on plaanis kaitse alt välja võtta kokku 19 hektarit praegust Natura ala, kuhu jäävad nahkhiirte toitumispaigad.

Aastatel 2017–2021 on Eesti kaitsealasid vähendatud 3500 hektari jagu. Võiks arvata, et ju siis ei olnud seal enam midagi kaitsta. Paberil paistavad arvud ka ilusad: 3500 hektarit on kaitse alt välja arvatud, samas kui 44 900 hektarit kaitseala on juurde loodud. Samas kiputakse arvudesse takerduma ning unustama, et ühes kohas kaitseala juurde loomine ei tohiks olla õigustuseks teises kohas see mõjuva põhjuseta kaotada. Sadramõtsas, kus oli kaitsealuse metsise püsielupaik 80 hektaril, tehti samuti raiet, üsna varsti pärast seda, kui see ala kaitse alt välja arvati.

Meil kui kodanikel on õigus nõuda, et meie maksude eest oleks riik hoitud ja kõik vajalik tehtud. Sisuliselt võib maksude maksmist käsitleda riigivalitsemise teenuse sisseostmisena. Seadused ja euroliidu direktiivid annavad suuniseid ning muu hulgas sunnivad ka loodust hoidma. Ometi selgub täpsemal vaatlusel, et lubatakse rikkuda pesitsusrahu, kaitsealadel käib jaht, kaitsealuseid liike kütitakse, antakse lube teha kaevandusi looduslikus seisundis soodes ja rabades, lageraiet ka Natura aladel ja kaitsealuste liikide elupaikades … Riigimetsa majandamise keskus räägib igal aastal puude istutamise rekorditest. Lageraierekorditest räägitakse märksa vaiksema häälega ning sellest, et mets ja puudefarm on kaks eri asja, ei räägita üldse.

Avalikkuses on üsna edukalt õnnestunud tekitada kuvand looduse kaitsmisest ja looduse hoidmise soovist kui millestki, mis on looduskaitsjate isiklik huvi. Tegu oleks justkui mingi kummalise altruismiga. Looduskaitsjaid rünnatakse ju tihti umbes selliste sõnadega nagu «Pead ennast teistest paremaks, jah?» või «Arvad, et oled suur heategija?». Ent looduskaitses pole tegelikult altruismist vaat et jälgegi, looduskaitse on enamasti täiesti isekas. See on inimese enda elu ja heaolu kaitsmine.

Küllap mängib oma osa see, et paljud looduskaitsjad on samal ajal taimetoitlased ning seda enamasti eetilistel kaalutlustel. Ent üha rohkem tunnevad looduse pärast muret ka näiteks jahimehed, kes näevad suurepäraselt liigirikkuse kahanemist, võõrliikide invasiooni ja kodumetsade olukorra halvenemist.

Siinkohal võiks ju korraks peatuda ja küsida: kelle huvides sellise maailmapildi loomine on? Kelle huvides on loodusele ja elurikkusele kui avalikule huvile viitamise vältimine? Kelle huvides on looduskaitsjate ullikestena kujutamine ning kinnitamine: «Sind see kõik ei puuduta»?

Pingutused, mida tööstused ja korporatsioonid kommunikatsioonifirmade abiga teevad, näitamaks looduskaitset ainult ühe huvirühma (looduskaitsjad) isikliku soovina, on … muljet avaldavad. Loodud ja hoitud töökohad on olulised, jah. Aga ilmselt saab igaüks aru, kui järele mõtleb: ilma puhta joogiveeta, ilma viljakate muldadeta, ilma õhuta ei ole neist töökohtadest lõpuks enam suurt midagi alles. Seejuures on lobitöö nii edukas, et isegi paljud sellised inimesed, kes nimetavad meie majandusmudelit röövkapitalismiks, muutuvad kohmetuks, kui hakatakse rääkima vajadusest loodust ja keskkonda hoida.

Samas ega seda vist väga lihtne mõista ole, et soov loodust kaitsta pole mingi looduskaitsjate veider hobi, vaid pigem ikka meeleheitlik viimane katse hoida iseenda ja oma lähedaste elu. Soov mitte muretseda selle pärast, kas ka lastelastele jagub süüa. Tundub ju paljudele, et meil on kõik korras ja probleemid on kuskil mujal, kaugel. ÜRO peasekretär António Guterres küll rääkis midagi kollektiivsest enesetapust, mida me sooritame, ja sellest, et Indias pole rohkem kui poolel elanikkonnast ligipääsu puhtale joogiveele, aga no meid see ju ei puuduta ega hakkagi puudutama, sest kui me seda kardaksime, oleksime nagu «need looduskaitsjad» ja nemad on ju lollid.

Lääne inimene, kelle hulka kuulume ka meie siin Eestis, kulutab oma elustiili hoidmiseks võrreldes muu inimkonnaga kõige enam ressursse. Jutud säästvast eluviisist jäävad juttude ja rohepesu tasandile ning elatakse tuleviku arvelt laenates. Peame endid kultuurseks, targaks. Inimlikuks ja mõistlikuks. Kui miskit tundub meie kultuurist välja jäävat, nimetame seda tihti loomalikuks. Hiljuti näiteks kirjutas Aimar Altosaar: «Inimkonna taandamine sõdivateks loomadeks peab lõppema.»

Tegelikult sõdib muidugi ainult inimene ise, aga meie keelepruugis on palju sellist, mis rõhutab, et inimene ja loodus oleks justkui teineteisest täiesti lahus ning seejuures on loodus ja loomad inimesest alamad, räpasemad, ohtlikumad ning mõeldud ainult kasumi tootmiseks. Linnas elavad suurlinlike eluviisidega kultuursed inimesed, metsas loomad ja metslased. Sõnastused seadustes kipuvad loodust üksnes inimliigi varudeks arvama. Näiteks on meil jõgedes, järvedes ja meredes kalavarud, metsades aga puiduvarud, räägitakse kiskjate ja sõraliste arvukusest.

Inimene elab oma igapäevaelu nii, nagu ta peaks lakkamatut sõda looduse, elurikkuse, elava vastu, iseennast vaatab aga rahumeelse ja heana. Ning kõik, mis sellest rahumeelse ja hea kuvandist väljub, «peidetakse» ära. Nii enda kui teiste jaoks. Nagu näiteks intensiivne loomapidamine, millest on klippe küll salaja filmitud ja meediasse jagatud, aga peavoolumeedias sellest regulaarset ülevaadet ei anta. Tänapäevasest loomakasvatusest on suur osa peitu lükatud, sest see ei lähe kokku kuvandiga inimlikkusest, ilusast ja heast inimesest. Lisaks mõjuks see halvasti kasumimarginaalidele.

Eduka lobitöö tulemusel on paljud võtnud hoiaku, et kui miski ähvardab kuskil kellegi kasumit, siis see on halb. Kaevandamised ja lageraied – elul ja elurikkusel on «hind», julmus elu enese vastu on nimetatud tootmiseks ja sellega normaliseeritud. Ning iga vastuväide elu kaitseks muudetud rünnakuks selle hea inimese ja tema töökoha vastu.

Poliitikud ja paljud teised inimesed ei tundu mõistvat, et kõik teised probleemid kaotavad tähenduse nii pea, kui elu võimalikkus Maal ära rikkuda. Kõik. Su aktsiaportfell ei tähenda mitte midagi, kui kogu inimühiskond hakkab koost murenema. Su investeerimiseks ning lastelastele elamiseks ostetud korterid kaotavad igasuguse väärtuse, kui ekstreemsed kliimaolud sunnivad muid elamispaikasid otsima ning nende nimel muidugi teiste inimestega ilmselt veriselt sõdima. Ajakirjanduski peaks tõusma kõrgemale ning edastama rohkem adekvaatset keskkonnainfot ja avama laiemalt tulevikuperspektiive, mida praegused muutused endaga kaasa toovad.

Ei jää midagi muud üle kui üritada võidelda korporatsioonide ja suurte tööstuste lobitöösse maetud tohutute rahasummadega nii hästi või halvasti, kui oskame. Kui midagi piisavalt palju korrutada, siis jääb see meelde – reklaaminduse esimene põhitõde. Niisiis tuleb asju üha üle korrata. Elurikkus võimaldab loodusel omasoodu talitada ja see teeb meele heaks, jah. Aga eelkõige aitab see inim