Tiina Toometi vestluspartneriteks seekordses podcast’is “Loomaarst taskus” olid Aasta loomaarsti tiitli pälvinud Valdeko Paavel Loomade Kiirabi Kliinikust ja Dimediumi missioonipreemia laureaat Piret Savvi Eesti Maaülikooli Loomakliinikust.
Aktiivse panustaja ja kõneisikuna veterinaarias on Valdeko koos kolleegidega avanud mitmeid tipptasemel loomakliinikuid, olles üheks suurimaks tööandjaks loomaarstidele ja loomaarsti abilistele Eestis. Hiljuti avati kliinik ka Lätis.
Eesti Maaülikooli Loomakliiniku pealoomaarst Piret Savvi on lisaks igapäevasele veterinaaritööle ja loomaarstide töö korraldamisele ühes Eesti suurimas kliinikus pühendunud sellele, et meie kliinikutesse jõuaksid parima ettevalmistusega tublid ja targad loomaarstid. Missioonipreemia pälvis Piret aga eelkõige EMÜ ja Dimediumi Suvekooli organiseerimise eest kahel viimasel suvel. Suvekooli näol on tegu praktilistest töötubadest koosneva intensiivse täiendõppega. Pireti sõnul on väikese osalejate ja suure lektorite arvuga Suvekool väga õnnestunud kontseptsiooniga õpe töötavale praktikule.
Taskuhäälingu intervjueerija rollis olev loomaarst Tiina Toomet kutsus oma vestluspartnereid arutlema loomaarstinduse ja loomaarstide hariduse üle läbi aegade. Kas ja kuidas on tänapäeva tudeng varasemaga võrreldes muutunud? Valdeko leiab, et suurim kontrast tänapäeva tudengite ja tema enda eakaaslastest kolleegide vahel seisneb meelsuses:
“Kunagi kui ise kooli lõpetasin, oli meil teadmisi ja entusiasmi tohutult. Nüüd tundub, et on pisut vastupidi. Noorte kolleegide teadmised on väga suured, aga entusiasmi napib. Ei paista enam kirge. Kui meil lähevad alati uue koolituse, valdkonna, lektori peale silmad särama, siis praegusel põlvkonnal justkui ei jagu enam väljakutseid, mis silmad särama panevad. Haridus, mis nad saavad on üliäge, aga tundub, et õpilased justkui väsivad nendest teadmistest ära. Vähe tuleb praktikuid, kes tahaksid loomi ravida. Miks see nii on? Oleme arutanud ka ülikooli esindajatega ja oleme püüdnud leida kokkupuutepunkti, kuidas saaksime neid tudengeid aidata. Kuidas luua tudengitele, noortele kolleegidele lisaväärtust. Kõik kes ülikoolist tulevad on väga targad ja nutikad, aga entusiasmi pole.”
“Meie tulime tühjale väljakule ja ükskõik, mida sa tegid, oli parem kui mitte midagi. Meiesugused dinosaurused on ees. Küll nad tulevad ja teevad, kui me eest ära lähme,” on Tiina lootusrikas.
Piret toob lauale pandeemiast ja distantsist tingitud mure, kuidas üliõpilased suudavad motivatsiooni hoida. Emotsionaalse pingega toimetuleku osas arutleb ta edasi:
“Tänapäeva noor on teadlikum ja teadvustab või näeb eriala riske juba varem. Nii kaitseb ta iseennast ega lõhu end ära.”
Valdeko tõdeb, et “töö on raske kõikidele osapooltele ja kiirabi on oma olemust selline valdkond, kus loomad on raskes seisus, loomaomanikud on raskes seisus, kõikidel on pinged peal. Praegu on teistmoodi see, et täna on võimalik tugevalt toetuda oma mentoritele ja vanematele kolleegidele. Kogu see struktuur on üles ehitatud nii, et sa pole kunagi üksi. Ei vastuta üksi. Julgustaks kõiki noori kolleege julgemalt toetuma oma kolleegidele. Vanasti polnud kelleltki küsida ega kellelegi toetuda. Täna on valdkond nii suurelt arenenud.”
Loomaarstiks minnakse sageli õppima armastusest loomade vastu ja soovist neid aidata. Sageli ei mõelda kõigele muule, mis kliinikus arsti tööga kaasneb. Tiina: “omanikuga hakkamasaamine on suur asi.” Valdeko lisab: “nii kummaline ja valus kui seda ka öelda pole, siis tänapäeval ei saa enam tegeleda meditsiiniga ilma advokaatide ja IT-meesteta. Alates GDPR’ist ja lõpetades sellega, et arvutipark ja seadmed töötavad. Valdkond on väga lai, mitte ainult meditsiin.”
Pireti sõnul on õppekavas küll suhtlemispsühholoogia kursus, aga ka tema arvates peaks noori loomaarste rohkem ette valmistama:
“Alguses keskendub tudeng väga patsiendile ja ei adu, kuidas saavutada head koostööd keerulise omanikuga. Kuidas usaldus omanikuga luua on kunst, mida päevast päeva lihvime. Kui rääkida heast kollegiaalsusest, siis minu jaoks on see elementaarne ja see on paranenud. Püüame EMÜs olla rohkem kolleegile avatud.”
Lisaks usub Piret, et vanemad arstid peaksid olema need, kes oma käitumise ja suhtumisega tudengitele eeskuju annavad. Ühiselt nenditi, et täna on veterinaaria Eestis väga heal tasemel. Meil on suurepärased spetsialistid, kelle juurde patsiendid vajadusel edasi saata või kellelt nõu küsida.
Taskuhäälingut saab kuulata SIIT.
