Uuringu käigus käsitleti küsitleti 20 000 omanikku ning võrreldi rohkem kui 2000 tõupuhta ja segaverelise koera DNAd. Uuriti tunnuseid, mida võiks omistada tõugudele ja esivanematele, nagu tundlikkus käsklustele. Neid võrreldi tunnustega, mida peetakse vähem pärilikeks, näiteks kui kergesti on koer provotseeritav.

Uuringu läbi viinud teadlased leidsid, et kuigi teatud omadusi saab seostada geneetikaga, siis ei ole seda teha paljude isikuomadustega. Pärast 78 tõu andmete vaatamist leidis meeskond, et kuigi tõug selgitas mõningaid väikeseid erinevusi käitumises, siis oli selle panus suhteliselt väike – vaid 9%.

Paljud inimesed otsustavad sageli osta konkreetse koeratõu eeldades, et see on tõu standardkirjelduste täpne esitus, kuid avastavad, et koju toodud koera iseloomus peitub palju rohkemat. Pered võivad olla pettunud, et nende koer ei vasta ootustele: “Miks mu kuldsele retriiverile ei meeldi lapsed, kui nad peaksid kõik olema lastega toredad?”

“Koera isiksust ja käitumist kujundavad paljud geenid ning nende elukogemused. Enamasti erinevad puhtad tõud teistest koertest vaid vähesel määral. Kuldne retriiver on vaid veidi suurema tõenäosusega sõbralikum kui segavereline või mõni muu tõukoer, näiteks taks. Looma geneetika määrab nad teatud kalduvustele, kuid ei garanteeri neid,”ütles uuringu teadur dr Karlsson pressiteates.

Äärmuslikud eelarvamused ja stereotüübid teatud koeratõugude kohta võivad põhjustada koertele ning nende peredele tõsiseid väljakutseid. Kui koer ei vasta oma oletatavale päikeselisele olekule, siis võib ta sattuda varjupaika. Teisest küljest, kui koera peetakse agressiivseks tõuks, siis teda võidakse nii hüljata kui ka diskrimineerida.

Kokkuvõtteks võivad tõud pakkuda head lähtepunkti, milline võiks koer olla. Loomulikult ei ennusta koera geneetika tegelikku käitumist ega seda, kas ta on “hea” koer. Tulemusi mõjutavad lihtsalt liiga palju muutujaid, sealhulgas pered, kuhu koerad satuvad. Ära hinda raamatut kaante järgi!

Loe rohkem SIIT

LUGEJATE LEMMIKUD: