Plaane võib teha, aga alati ei pruugi need täituda. Algselt pidi Rocco käpaoperatsioon toimuma üleeile, aga ortopeedidel oli graafik seinast seinani täis. Reeglina oleme saanud ikka kiiremini aja, aga sedapuhku mitte. Lisaks ei ole ju nn gängi loom ometigi tähtsam ja suurema valuga kui mõni teine hädaline? Eks ole?

Viivitus tuli tegelikult ka kasuks, sest tema tervislikud näitajad olid üsna piiri peal. Nüüd on seis palju parem ja kokkuvõttes ka palju turvalisem. Kiirabi Kliiniku naiskad tegid ta olemise nii palju mõnusamaks kui said. Panid lapsele puuri isegi palli, mida ta küll veel taga ajada ei saa, aga see-eest närida küll.

Oleme te rahakotid Kleopatraga juba üsna kuivaks tõmmanud, aga häda ei anna häbeneda – eilse seisuga oli Roccole laekunud veidi üle tuhande euro ja natuke jääb puudu. Ärge mõistagi endid nälga jätke, aga kel võimalik, siis andke törtsuke juurde. Mina tänan!