Mõne päeva eest saime muret tekitava kõne ühe loomapidamise kohta. Nimelt olla lapsed sattunud varem juba ühe lauda juurde ja said nähtust nii suure šoki, et järgmisel ööl isegi magada ei saanud. Järvamaal Esna külje all Karedal olla vana lagunenud laut ning selles kinni üks hobune, kes kunagi välja sealt ei saavat. Lisaks on õues lambad, kes näevad välja pigem liikuv karvamägi kui lammas. Lisaks õues veised ja pull.

Teade tundus sedavõrd tõsine, et otsustasime asja enne PTA-le teatamist ise kontrollida. Teadupärast meil riigiametitest suuremat tolku pole viimasel ajal olnud ning oleme valinud taktika, kus teostame enne ja/või pärast ametnike käiku vihjepaika ise kontrolli. Ei tee seda asjata, sest meie ja ametnike arusaam loomapiinamisest on sama kaugel kui kuu päikesest.

Igatahes olid meie vabatahtlikud kohale jõudes šokis. Lambakari väljas oli nii suure räpase kasuka all, et peanupud vaevu paistsid.
Hobune oli kinni mingis laudas. Hobuse kabjad olid ca 20 cm pikkused, kõndis lae all sitahunniku otsas ja ausalt öeldes aasta lõpuks ilmselt püsti seisma ei mahu. Vett ees ei olnud, selle asemel vedeles külili seina ääres väike sinine ämber (ühel pildil ka näha). Söögiks oli ees hallitanud heinapall ja kaaslaseks kellegi skelett. Ümbrus oli traate, kilet, kive, laudu jmt rämpsu täis ning hobune kõndis nende otsas. Sama rämps ümbritses ka laudaümbrust õues.

Ilmselgelt vajasid need loomad koheselt ametnike sekkumist ja tegime teate Põllumajandus- ja Toiduametile loomade heaolu kontrollimiseks viivitamatult. Paraku on sõna “viivitamatu” tähendus meile ja ametnikele väga erinev. Tänaseni PTA-st mingit vastukaja polnud ning helistasime ise Paide piirkonna loomaheaolu peaspetsialist Andrus Leisile. Loomulikult ei olnud ametnik loomade juurde jõudnud, kuid ütles, et ärgu me muretsegu, hobuse elu polevat ohus. Hobusele antavat juua ja süüa ja omanik olevat pidevalt kodus. Kui uurisime, et kust ta seda teab, siis selgus, et loomaomanik oli telefonis nii öelnud.
Tule taevas appi!

Loomapiinaja ütleb telefonis, et ta loomi ei piina ja aamen! Kui mainisime, et meil on hulgaliselt pildi- ja videomaterjali, mis kõneleb muud, siis teatas Leis, et pilte ei saavat tõsiselt võtta, kuna neid saavat teha nii- ja naasuguse nurga alt. Samuti olevat enamus loomakaitsjate vihjetest pigem alusetud. Meie vabatahtlike sõnul oli koha peal nähtu hullem, kui pildid seda edasi anda suudavad.

Peame siinkohal vajalikuks öelda, et enamus meie vihjetest on siiski väga tõsised, lihtsalt ametnike ja meie nägemused erinevad loomadest hoolimise ja normaalsete elamistingimuste osas. Kui soolikad just ei ripu, siis PTA probleemi ei näe! Igatahes oleme nüüd seisus, et ei tea, kuidas edasi minna.
Ametnikest mingit abi pole. Loomade päästmiseks ei piisa telefonikõnest omanikule, näpu viibutamisest, hoiatustest ja mitmekümne uue võimaluse andmisest.

Jah, teame ühte juhtumit, kus loomapiinaja peale esimese koera äravõtmist, tõsist vestlust ja silma pealhoidmist on muutunud. Aga see on ka ainus! Tavaliselt loomapiinajad oma suhtumist ei muuda, selles osas on näiteid sadu. Palun aidake meil mõelda välja, mida teha.

Meie kontrollijate tiimiga on liitunud üle 10 inimese, kuid tulge veel kampa. Katmata on just Lääne- ja Ida-Virumaa, Läänemaa. Jätkame kontrollimist enne ja pärast PTA-le teatamist. Avalikustame kõik teemad, kus ametnikud ei hooli. Avalikustame hoolimatute ametnike ja loomapiinajate nimed. Paneme üles tehtud pildid ja videod. Millalgi peab ometi loomadesse suhtumine muutuma. Kui ei kardeta enam midagi muud, siis avalikult loomapiinaja ja selle toetaja listis olemine võiks ometi mõjuda.