Foto: Andre Chatroux
Hädakõne:
“Tere, meil siin Eidaperes on raudtee ülesõidul kolm nastikut. Kes nad ära viiks? Inimesed kardavad!”
“No kuulge! Eidapere on keset metsi ja põlde ning kus need loomad siis veel elama peaksid?”
“Eidapere on siiski asustatud alev. Siin elavad inimesed ja nad kardavad igasugu roomajaid!”
“Eks see alevik saigi loodud ju loomade maale kui nii öelda võib. Inimene ei oska ikka loodusega koos elada! Tallinnas kardab mõni juba tuvi ja kuldnokkagi, Eidaperes nastikuid. Maainimesed peaksid ju ikka matsu jagama, seda enam, et nastik on absoluutselt ohutu. Lisaks looduskaitse all!”
“Lapsed peksavad neid malakatega ka. Ei saa pahaks panna, sest kardavad. Peavad nad just ülessõidul olema, kus inimesed liiguvad?”
“Siis peab nende lastega suhtlema. Edastan ehk selle info kohalikule konstaablile?”
“Hea mõte, aga need pole meie pere lapsed. Ühe teise pere omad, kus loomadest ei hoolita. Tulete siis järele või?”
Sügava põlgusega: “Ähhh, ma teadsin, et teie käest abi paluda on täiesti mõttetu!”
Seejärel kõne katkestati ja sain taaskord kinnitust, et olen äärmiselt paha ja vastik inimene.
Tallinna inimestele aga teadmiseks, et seoses maarahva pelgusega metsloomade suhtes hakkab Loomapäästegrupp neid nüüd siis Euroopa rohepäälinna transportima. Ei linnasaksad julge praegu vastu vaielda ka. Pange siis oma närvid valmis ja ostke validooli suuremates kogustes!
