Ühes Eesti puurikanalas on olemas kraapimismatid, kuid need on liiga väikesed ja ei rahulda kanade vajadust toiduotsinguga tegeleda
2021. a andmetel peeti Euroopa Liidu 27-s liikmesriigis 376 miljonit munakana, kes tootsid 6,4 miljonit tonni mune. Ligi pool munevatest kanadest EL-s peeti puurides (45%), 36% õrrekanalates, 13% oli vabalt peetavaid ja 7% mahetootmises. Eestis peetakse puurides oluliselt rohkem kanu, koguni 86%, õrresüsteemis 5%, vabapidamises 6% ja mahetootmises 3% (PRIA, oktoober 2023).
Euroopa Liidus toimub praegu loomakaitseseaduste ümberhindamine nii algatuse Lõpp puuriajastule kui ka Talust taldrikule strateegia raames. Selleks on Euroopa Komisjon tellinud Euroopa Toiduohutusametilt sõltumatu hinnangu praegustele loomakaitseseadustele, sealhulgas Nõukogu direktiivile 1999/74/EÜ, millega sätestatakse munakanade kaitse miinimumnõuded. Hinnati praeguseid kanade pidamissüsteeme, kuidas need mõjutavad kanade heaolu ja missugused on kaasnevad ohud heaolule. Anti ka soovitused, kuidas heaolu parandada ja ohtusid ennetada.
Selles teadusliku hinnangu kohaselt on igale rohkem kui 30 linnust koosnevale grupile vajalik ruum minimaalselt 80 m2, et vältida negatiivseid tagajärgi kanade heaolule, mis tulenevad ruumipuudusest. Kui grupi suurus on vähem kui 30 lindu, siis 25 m2.
Euroopas peetakse kanu nn rikastatud puurides, õrrekanalates, mis on koos veranda või välialaga või ilma selleta. Puurides on ühe looma kohta ette nähtud ruum 750 cm2. Puurisüsteemis on varustus söötmiseks, jootmiseks, munade kogumiseks, sõnniku eemaldamiseks ja küünte kulutamiseks. Lisaks peab seal olema varustus osade kanade käitumuslike vajaduste rahuldamiseks: õrred, pesakastid, nokkimise ja kraapimise ala. Täiustatud puurides peetakse koos u 40-80 kana. Nokkimis- ja kraapimisala ei pruugi olla adekvaatne, et lubada täielikku käitumuslike vajaduste väljendumist nagu toidu otsimine ja liivavannide võtmine, kuna puuride põrandad on traadist ning seetõttu on keeruline hoida puurid allapanuga varustatuna. Õrred asuvad enamasti vähem kui 10 cm kõrgusel. Tänapäevastesse puuridesse, kus on 1-2 pesa, pannakse kokku 60-80 kana. Munetud munad veerevad puuride ees olevale munalindile.
Heaoluprobleemid puurisüsteemis
Peamine erinevus puuri- ja vabapidamissüsteemide vahel on, et puurikanade liikumisvõimalused on piiratud ja neil ei ole võimalik mugavuskäitumisega ning uudistamise ja toidu otsimisega tegeleda. Need on kindlaks määratud kui kõrge tähtsusega tagajärjed nende heaolule. Vabapidamissüsteemis vaadeldakse neid käitumisi sagedamini, sest seal on rohkem ruumi liikuda ja võimaldatakse allapanu, mida on puurides keeruline adekvaatselt tagada. Need tagajärjed heaolule mõjutavad kõiki linde ja kestavad terve nende elu. Katusealuse veranda või väliala võimaldamine annab veelgi suurema võimaluse tegeleda mugavuskäitumisega (nt liivavannide võtmine), liikumisega, avastamisega ja toiduotsinguga.
Ei ole võimalik tegeleda mugavuskäitumisega
Need on tegevused, millega loomad hoolitsevad oma sulestiku, karvastiku, naha või lihaste eest ja suurendavad füüsilist mugavustunnet. Võimetus sellist tüüpi tegevustega tegeleda identifitseeriti kui kõrgelt oluline kanade heaolu mõjutav tagajärg puurisüsteemis. See defineeriti kui stress ja/või negatiivne tundeseisund nagu ebamugavus ja/või frustratsioon, mis tuleneb sellest, kui loomal pole võimalik rakendada oma soovi hoolitseda oma sulestiku ja naha eest (nt kui pole võimalik end puhtana hoida, ennast kratsida ja liivavanne võtta) või kui puuris pole üldse loomuomaselt käituda võimalik. Oluline selle juures on ka selle ebamugavustunde kestvus, mis on terve kana eluaeg. Mugavuskäitumise alla kuuluvad ka tiibade sirutamine ja lehvitamine, jalgade sirutamine, sulgede silumine, saba liputamine, päikese võtmine, sulgede tõstmine ja keha raputamine ning enese kratsimine.
Eriti oluline tundub neist olevat liivavannide võtmine, mis koosneb tegelikult mitmest mugavuskäitumisest, sest selle käigus lehvitatakse ka tiibu, kratsitakse pead, sirutatakse jalgu ja raputatakse keha. Peene tolmuse substraadi sees kümmeldes satub liivatolm sulestiku vahele ja see aitab sulestiku toimiva ja terviklikuna hoida, kuna jaotab laiali sulestikul olevaid lipiide ja eemaldab parasiite. Liivavannide võtmine on tunnustatud kui käitumuslik vajadus, kuna kanad on väga motiveeritud, et nii käituda. Lisaks pöörab kana selle käigus oma keha ja sirutab jalgu viisil, mis tugevdab lihaseid ja ennetab nii jala deformatsioone ja võimetust liikuda.
Peamisteks probleemideks võimaldamaks kanadel rikastatud puurides liivavannide võtmise, on põranda puudumine, piisava ruumi puudumine nokkimiseks ja kraapimiseks, ebasobiv või ebapiisavas koguses allapanu ja ebapiisav valgustugevus. Valgus ja soojus suurendavad liivavannide võtmise sagedust. Ruumipuuduse tõttu ei ole võimalik tiibu lehvitada (vajalik ruum 3300 cm2) ega jalgu sirutada (vajalik ruum 1000 cm2).
Rikastatud puurides on võimetusel mugavuskäitumistega tegeleda kanade heaolule väga selge negatiivne mõju. Nokkimiseks ja kraapimiseks mõeldud ala on tihti liiga väike ja seal on ebapiisavalt pudedat allapanu. Isegi kui puuris on koht, kuhu allapanu lisada ja seda tehtaks regulaarselt, siis siledal pinnal kandub see kiirelt laiali ja vähestel kanadel on võimalik samaaegselt liivavanne võtta (vajalik ruum 1100 cm2) ning kui puuris on mitukümmend kana, siis vähendab see veelgi ruumi käitumuse täies ulatuses läbiviimiseks. Piisava allapanu puudumisel ei toimu liivavannide võtmine normaalsel kujul. Esineda võib võlts-liivavannide võtmine, kus kana teeb sarnaseid liigutusi, aga liiva asemel hõõrub ennast puurivõrede vastu, mis halvendab aga lindude heaolu veelgi kuna lõhub sulestikku ja võib tekitada vigastusi.
Võimetus mugavuskäitumisega tegeleda võib kahjustada sulestikku, mille tagajärjeks on selle kehv seisund, sulgede murdumine ja normaalse lihastöö häirumine. Igasuguse substraadi puudumine ja puurides sulgede vastu traati hõõrumine võib põhjustada veelgi enam sulgede kulumist. Sulgedel on aga oluline roll kehatemperatuuri reguleerimisel, keskkonnamõjude eest kaitsmisel ja terve sulestik võimaldab turvaliselt põgeneda.
Efektiivseim viis lahendamaks probleemi, et kanadel pole võimalik mugavuskäitumisega tegeleda, oleks kasutada puurivaba pidamisviisi. Kuna vabapidamissüsteemis saab võimaldada pudedat allapanu ja piisavalt ruumi, siis kanade heaolu tagamiseks on soovitatav puure mitte kasutada.
Ei ole võimalik tegeleda ringi uudistamisega ja toidu otsimisega
Kodukanad on säilitanud enamuse oma eellase käitumisrepertuaarist nagu toidu otsimisega seotud tegevused. See koosneb toidu otsimisest, kättesaamisest, saagi eraldamisest ja toidu töötlemisest selliselt, et see on võimalik alla neelata ning selle tarbimisest. Looduses elavad linnud kulutavad toitumuslikule käitumisele suure osa oma ajast, sest see on neile ellujäämiseks vajalik. Ka kodukanad veedavad pool-looduslikus elupaigas 60% oma ajast nokkides ja 34% kraapides (tegevused võisid toimuda samaaegselt). Kuid tööstuslikus linnukasvatuses toimub toitainerikka ja tasakaalustatud sööda küllusliku kättesaadavuse tõttu ainult tarbimise osa. Sellegipoolest võivad kanad tööstusfarmis allapanu seest toitu otsida kuigi seal ei ole midagi söödavat ja sööt on läheduses. Seega on toidu otsimine käitumuslik vajadus.
Uudistav ja uuriv käitumine on lähedalt toidu ja teiste ressursside otsimisega seotud ja tegelikult ei saa neid tegevusi eristada. Loomad avastavad oma keskkonda selleks, et leida toitu või vett, vältida kiskjaid ja keskkonnaohte ning leida paaritumiskaaslasi. Seega on selline käitumine samuti looduses ellujäämiseks hädavajalik. Ringi uudistades õpivad loomad oma keskkonda tundma ja seda tehakse ka siis, kui keskkond on alati samasugune. Kodukanad tegelevad uudistamisega igapäevaselt ja mängivad väikeste esemetega, mida nad allapanu seest leiavad.
Puuriseinte vahel ei ole kanadel piisavalt võimalusi, et olla aktiivne ja ümbrust avastada. Kui on olemas nokkimis- ja kraapimisala, siis on see sageli liiga väike. Ülejäänud puurikeskkond koosneb peamiselt traadist, mis ei soodusta toidu otsimisega ja avastamisega tegelemist. Lisaks on ruum puuris väga piiratud, et sellise käitumisega tegeleda.
Kuna puurides ei ole üldse või on väga vähe allapanu, siis suunatakse uudistav käitumine puurikaaslastele ning väljendub sulgede nokkimise ja kannibalismina. See võib viia vigastusi tekitava nokkimiseni, sulgede puudumiseni ja nahahaavade tekkeni. Allapanu puudumise korral tegelevad kanad toiduotsinguga ka väljaheidete sees ja söövad seda. Isegi kui allapanu on puurides olemas, siis kuna kanu on puurides palju ja puurid on liiga väikesed, siis on võimalused avastamiseks ja toidu otsimiseks piiratud.
Seega on tugevalt piiratud võimalusel toidu otsimise ja uudistamisega tegeleda oluline negatiivne mõju kanade heaolule, sest selle tulemusena kogevad kanad negatiivseid tundeseisundeid nagu kannatamine, igavus ja frustratsioon. See stressi tekitav probleem kestab terve kana elu.
Puurisüsteemis ei ole võimalik täielikult ennetada võimetust uudistava ja otsiva käitumisega tegeleda. Puurid ei võimalda suurel alal piisavas koguses pudeda allapanu kasutamist. Samuti ei ole seal sellist keerukat keskkonda, mis soodustaks uudistava käitumise avaldumist.
Seega on kanade heaolu suurendamiseks soovituslik pidada kanu vabapidamissüsteemides, kus on olemas adekvaatne, kuiv ja pude allapanusubstraat, mis on alaliselt esimest päevast saadik olemas. Samuti on soovitatav võimaldada kanadele piisavalt suur erinevatel kõrgustel asetsevate tasapindadega rikastatud keskkond, et oleks võimalik avastamise ja toiduotsinguga seotud käitumisega tegeleda.
Liikumisvõimaluse piiratus
Liikumisvõimaluse piiratus on väga oluline munakanade heaolu negatiivselt mõjutav tegur puurisüsteemides. See tähendab, et loom kogeb stressi või negatiivseid tundeseisundeid nagu valu, hirm, ebamugavus või frustratsioon selle tõttu, et ta ei saa vabalt liikuda, näidata erinevaid käitumisviise või mugavalt kõndida (nt kui puuris on liiga palju loomi üheskoos, ebasobiv põrand, tõkked, õrred, mis jäävad liikumisele ette). On näidatud, et ruumipuudus põhjustab ka füsioloogilist stressi ehk stressihormoonide tõusu kanade veres. Suureneb ka suremus.
Kanade puhul on selgelt näha, et vangistusest pääsedes hakkavad nad taas suurel määral mugavuskäitumisega (nt tiibade sirutamise ja lehvitamisega) tegelema. See näitab, et kanad on kõrgelt motiveeritud selliselt käituma ka sellel ajal, kui neil pole võimalust liikuda ja on sellest tulenevalt frustreeritud. Samuti näitab see, et kanad ei kohane ruumipuudusega.
Veelgi enam, ruumipuudusest tulenev vähene liikumine võib põhjustada luude hõrenemist ja nõrku lihaseid, mis võivad viia valulike luumurdude tekkeni. Puurikanadel on seetõttu kõige rohkem luumurde võrreldes kanadega teiste pidamisviisides.
Peale selle mõjutab vähene ruum sulestiku seisundit kuna puuris hõõrduvad kanad vastu puuriseinu. Kui sulestik on hõõrdumise tõttu juba kahjustunud, siis soodustab see vigastuste tekkeni viivat nokkimist. Vigastused võivad tekkida ka puurikonstruktsiooniga seoses. Näiteks kui kana lendab vastu puuri või kui varbad jäävad kinni kitsastesse pragudesse raami ja võrepõranda vahel või väikestesse aukudesse, millesse võivad küünised kinni jääda. Kui kana püüab ennast vabaks saada või ära lennata, siis võib kinni jäänud küünis vigastada saada või isegi küljest ära rebeneda.
Täiustatud puuride mõõdud ja õrte, pesade ja nokkimisalade paigutus puuri keskel piirab nii kanade võimalust vertikaalseks liikumiseks (lendamine ja hüppamine) kui ka horisontaalset liikumist nagu jooksmine ja suuremate vahemaade läbimine kõndides. Kõrge asustustiheduse tõttu ei ole puurides vaba ruumi ning seetõttu on sellised liigutused nagu tiibade lehvitamine, tiibade ja jalgade sirutamine ja liivavannide võtmine ainult osaliselt võimalik.
Seda heaoluprobleemi on võimalik lahendada vaid puuride kasutamisest loobumisega. Selle asemel kasutada süsteeme, kus kanadel on võimalik vabalt liikuda ja kus käitumuslikud tegevused ei ole piiratud.
Vigastusi tekitav nokkimine
Eristada saab õrnemat kanadevahelist sulgede nokkimist, mis ei tekita suuri kahjustusi ja raskekujulist sulgede nokkimist, mis hõlmab sulgede tõmbamist, eemaldamist (ja mõnikord alla neelamist). See põhjustab sulgede kaotust ja valu. Sellega saab seostada ka tagaosa (kloaagi) nokkimist, mis võib põhjustada tõsiseid vigastusi ja surma. Varvaste nokkimine võib olla endale suunatud või isenditevahelise nokkimise üks vormidest. Tagajärjeks on haavad või rasketel juhtudel varvaste kaotus. Varvaste nokkimist esineb rohkem valgetel tõugudel kui pruunidel. Agressiivne peale ja harjale suunatud nokkimine võib viia väikeste augukesteni harjal või rasketel juhtudel haavadeni kuklas.
Vigastusi tekitaval nokkimisel on palju põhjusi. Arvatakse, et raskekujuline sulgede nokkimine on ümbersuunatud nokkimise vorm, mis tekib, kui linnud on frustreeritud, kui ei saa tegeleda tavapäraste tegevustega nagu toidu otsimine, mugavuskäitumine ja avastamine. Kui toit on pelletitena ja allapanu puudub või ei ole sobilik toiduotsinguga tegelemiseks, siis suunavad kanad motivatsiooni toitumisega seotud tegevustele ümber nokkides oma liigikaaslasi. On ka hiljutisi tõendeid, et sulgede nokkimine on väärtalitlus, mis tekib, kui varajases eas kogetud stress ja ebasobiv kasvatuskeskkond põhjustavad neurobioloogilisi muutusi.
Agressiooni põhjustab peamiselt konkurents ressursside pärast. Haavad tekivad tõenäoliselt agressiivse lindudevahelise kokkupuute tagajärjel. Sulgede nokkimise tagajärjel tekkinud haavad võivad viia kannibalismini. See on nokkimine, mille käigus toimub ka koe ära söömine. Erinevate vigastusi tekitava nokkimise vormide sagedaseks tagajärjeks on sulestiku kaotus, nahakahjustused, suurenev risk häirunud soojusregulatsiooniks, põletike tekkeks ja suurenenud suremus.
Kuigi vigastusi tekitav nokkimine esineb nii puuri- kui ka vabapidamissüsteemides, siis viimastes on palju rohkem võimalusi ennetavate meetmete kasutamiseks.
Grupistress
Grupistressiks nimetatakse stressi ja/või negatiivseid tundeseisundeid nagu valu, hirm ja/või frustratsioon, mida loom kogeb sagedaste agressiivsete ja teiste negatiivsete sotsiaalsete kokkupuudete tõttu. Negatiivseid tundeseisundeid saab määrata füsioloogiliste muutuste, häälitsuste, liikumismustrite ja suurenenud kartlike reaktsioonide järgi.
Kõrge asustustihedus tekitab ohtu grupistressiks. Nagu ka ebaühtlane või ebapiisav ressursside jaotus (suurendab konkurentsi) ja struktuuride nagu õrte puudumine või ligipääsematus, et pääseda konfliktsituatsioonidest. Grupistress tuleneb sagedastest ebameeldivatest sotsiaalsetest interaktsioonidest (agressiivne käitumine, vigastav nokkimine, kuhjumine, lämmatamine) viies negatiivsete tundeseisunditeni, mis suurendavad nii individuaalset kui ka grupi stressitaset.
Strateegiad vigastusi tekitava nokkimise vältimiseks ennetavad mingil määral ka grupistressi. Meetmeteks on anda piisavalt ressursse konkurentsi minimeerimiseks lisaks eritasandilistele struktuuridele ja vaheseintele, et anda lindudele võimalus konfliktsituatsioonidest põgenemiseks.
Kuigi grupistressi esineb kõikides pidamisviisides, siis grupistressi vähendamiseks on soovituslik loobuda puuride kasutamisest ja pidada kanu vabalt hoones, kus on erinevad tasapinnad. Samuti on soovituslik võimaldada ligipääs ressurssidele nagu allapanu, pesad ja õrred piisaval määral, et vältida konkurentsi. Konfliktsituatsioonidest pääsemiseks on soovituslik pakkuda õrsi, vaheseinu, platvorme ja korruseid, mis võimaldavad kanadel soovimatuid sotsiaalseid kontakte vältida. Õrresüsteemis on paaniliste reaktsioonide ja lämmatamise vältimiseks soovituslik kasutada vaheseinu, mis jaotavad ruumi mitmeteks osadeks ja kanakarjad sellega väiksemateks gruppideks.
Lahendused
Selleks, et kanad saaksid oma käitumuslikke vajadusi täita, on vajalik pidada munakanu vabapidamissüsteemides. Vabapidamist siseruumis nimetatakse õrresüsteemis. Seal on lindude heaolu tunduvalt kõrgem, sest põrandale saab panna piisavalt pudedat allapanu, paigutada õrred kõrgemale, kus kanad saavad ennast turvaliselt tunda või kasutada erinevaid tasapindu. Õrrekanalas on oluliselt rohkem liikumisruumi ja sellega seoses on täidetud ka mitmed teised käitumuslikud vajadused.
Pakkudes kanadel võimalust minna õue või kiskjate eest kaitstud verandale paraneb lindude heaolu veelgi. Väheneb näiteks grupistress kuna vabapidamises saab tagada piisava ligipääsu ressurssidele ja põgenemisvõimaluse soovimatute olukordade eest. On näidatud, et välialaga pidamissüsteemis on kanadel vähem sulestikukahjustusi ja vigastusi, sest üksteise nokkimise asemel saavad kanad tegeleda toidu otsimise, mugavuskäitumise ja ümbruse avastamisega.
Õrresüsteem
Kanade pidamine õrresüsteemis tähendab, et linnud saavad hoonesiseselt vabalt ringi liikuda. Seal on võimalik kasutada erinevaid tasapindasid, mille vahel saavad kanad liikuda ning paigutada õrred kõrgemale, kus nad täidavad oma funktsiooni turvalise puhkekohana. Tabelist 1 näeme, et kolm olulist kanade heaolu negatiivselt mõjutavat tagajärge (võimetus tegeleda mugavuskäitumisega, võimetus uudistada ja toitu otsida ja liigumisvõimaluste piiratus) on õrresüsteemis väheolulised.
Ligipääs kaetud verandale või välialale
Kaetud veranda on katusega ja soojustamata väliala lisaks hoonele. Vähemalt üks külg on ilma seinata ja on kas võrega kaetud (lastes valgust ja õhku läbi) või sagedamini on päeval avatud, et võimaldada ligipääs õuealale. On näidatud, et kui läbi veranda pääseb välialale, siis kasutas 90% kanadest seda vähemalt mõnikord 3-nädalase vaatlusperioodi jooksul. Mõned uuemad süsteemid on laiendanud kaetud verandat, kuid lubavad väga vähe või mitte üldse ligipääsu välialale. Selliste süsteemide eesmärk on võimaldada parem haiguste kontroll kompromiteerimata kanade heaolu. Võrreldes välialaga väheneb kisklusstressi, mao- ja sooleprobleemide ja teiste nakkushaiguste risk.
Väliala munatootmises on tavaliselt muruplats kuigi on teada, et varjumisvõimaluste (puud, põõsad, tehislikud rajatised) pakkumine suurendab kanade arvu, kes ala kasutavad.
Ligipääs kaetud verandale ja/või välialale võib vähendada grupistressi riski ja sellest tulenevaid tagajärgi kanade heaolule (nt koe- ja nahakahjustused nokkimise tõttu). Vigastusi tekitav nokkimine võib väheneda kuna kasutada on rohkem ruumi, mitmekesisemalt ressursse ja valikuid lindudele, samuti võimalus kasutada struktuure, mis võimaldavad liigikaaslaste eest põgeneda. Sellest tulenevalt on vähem ka sulestiku kahjustusi.
Kaetud verandada ja õueala võimaldab täita käitumuslikke vajadusi, nagu mugavuskäitumine (nt liivavannide võtmine), liikumine, avastav ja toitumisega seotud käitumine, suuremal määral kui puurisüsteemis.
Veranda kasulik effekt võib tuleneda vähenenud asustustihedusest hoone sees, võimalusest eemalduda soovimatust sotsiaalsest kontaktist, hea õhukvaliteediga ja samas varju pakkuva ala olemasolust, suurenenud õueala kasutamisest ja/või hügieenitingimuste paranemisest ning allapanu kvaliteedi paranemisest kanamajas moodustades vahepealse ala õueala ja hoone vahel.
Õrte, allapanu ja muu varustuse tagamine
Ligipääs kas mittelibiseva pinnaga õrtele või platvormidele on vajalik, et täita kanade vajadust öösel õrrel puhata. Õrre minimaalne pikkus peaks olema 18 cm kana kohta. Õrte ja platvormide päevast ja öist kasutamist suurendab nende kõrguse reguleerimine ja/või kaldteede paigaldamine.
Allapanu pakkumine vähendab negatiivseid tagajärgi heaolule nagu võimetus mugavuskäitumise, uudistamise ja toiduotsinguga tegeleda. Kuid seda tingimusel, et allapanu on kuiv ja pude materjal, mis on saadaval tervel selleks mõeldud alal ja alaliselt üle 6 päeva vanustele lindudele või kuni toitumuslik käitumine on välja kujunenud. Kasutatavast alast vähemalt üks kolmandik peaks olema kuiva ja pudeda allapanuga kaetud, et ennetada negatiivseid tagajärgi heaolule.
Võimaldades alaliselt materjali keskkonnarikastuseks ja toiduotsinguks saab ennetada negatiivseid tagajärgi heaolule, mis tulenevad võimetusest avastava ja toituva käitumisega tegeleda (ja sellega ennetab ka grupistressi ja koekahjustusi). Rikastus peab vastama järgnevatele kriteeriumitele: lisaks allapanule on olemas peen substraat liivavannide võtmiseks (liiv või turvas); olemas on söödav keskkonnarikastus, mida uuendatakse nii pea kui see on ära tarbitud; rikastus on alaliselt saadaval hetkest, kui linnud pidamiskohta saabuvad (1.-6. elupäeval võib tibusid paberil või muul pinnal pidada).
Pesitsemine on üks tähtsamaid kanade käitumuslikke vajadusi. Enne munemist otsivad nad sobivat pesapaika ja kohendavad keha ja jalgadega allapanu, et ehitada pesa. Selleks, et täita kanade vajadus pesitsemisega seotud käitumiseks, peavad täidetud olema järgmised pesa omadused: pesa põrandal olema pehme manipuleeritav materjal võimaldamaks pesa ehitamisega seotud käitumist (näiteks põhk); pesa peab olema kinnine (läbipaistmatud lagi, küljed ja tagaosa, et võimaldada eraldatud, turvaline õhustik munevale linnule); pesa peaks olema osadeks jaotatud, näiteks alla 0,5 m2 osadeks ja võimaldama iga linnu kohta piisavalt ruumi, näiteks vähemalt 1 individuaalpesa iga 7 kana kohta ja 1 m2 pesaruumi maksimaalselt 120 kana kohta, kui kasutusel grupipesa.
Kokkuvõte
Ruumipuudusest tulenevate negatiivsete tagajärgede (grupistress, võimetus tegeleda mugavuskäitumisega, võimetus tegeleda uudistava ja toitumusliku käitumisega, liikumisvõimaluse piiratus, koe- ja sulestiku kahjustused) vältimiseks grupis suurusega üle 30 linnu on minimaalne pindala hinnanguliselt 80 m2. Kui grupi suurus on alla 30 linnu, siis on see hinnanguliselt 25 m2. Võrdluseks: tänapäevane nõuetekohane puur 30 kana jaoks on 2,25 m2 suurune.
Peamine soovitus, mis puudutab kiireloomuliselt lahendust vajavaid heaolu probleeme munatootmises, on pidada kõiki kanu puurivabades süsteemides. Lisaks võimaldada kanadele alaliselt ligipääs allapanule ja muule keskkonnarikastusele, platvormidele ja/või õrtele, kaetud verandale või lisaruumi.
Euroopa Toiduohutusameti poolt koostatud täieliku ülevaatega munakanade heaolu kohta farmides saab tutvuda siin.
