Fotod: Joel Elkeni rajakaamera
Eesti vabas looduses elavate suurkiskjate, huntide, karude ja ilveste puhul räägitakse sageli vajadusest säilitada nende loomulik inimkartus. See ei tähenda, et inimene peaks loomi terroriseerima või neid valimatult hävitama. Vastupidi, inimkartus on evolutsioonis tekkinud osa metslooma loomulikust käitumisest, mis aitab tagada nii inimese kui ka looma turvalisuse ning võimaldab neil samas keskkonnas koos eksisteerida.
Enamik suurkiskjaid väldib inimest instinktiivselt. Inimene on nende jaoks ettearvamatu ja potentsiaalselt ohtlik olend. Selline ettevaatlikkus on evolutsiooni jooksul kujunenud kasulikuks omaduseks. Metsloom, kes oskab ohtu vältida, elab suurema tõenäosusega kauem ning täidab oma bioloogilise ülesande, annab oma geenid edasi.
Kui suurkiskjad hoiavad inimesest eemale, väheneb võimalus konfliktide tekkeks. Loomad liiguvad rohkem oma loomulikes elupaikades, väldivad asulaid ning ei harju inimese kohaloluga. Nii säilib tasakaal looduse ja inimühiskonna vahel.
Inimkartuse kadumine toob endaga kaasa konfliktid
Probleemid algavad sageli siis, kui kiskjad kaotavad inimese ees loomuliku ettevaatlikkuse. Selle põhjuseks võivad olla näiteks inimeste poolt teadlik või tahtmatu kiskjate toitmine, kiskjate ligipääs prügile ja toidujäätmetele, sage kokkupuude inimestega ja olukorrad, kus metsloom ei koge inimest ohuna.
Kui loom õpib, et inimese läheduses on lihtne toitu saada ja ohtu ei kaasne, võivad tekkida probleemid. Kiskjad satuvad küladesse, koduhoovidesse või isegi linnadesse. Seda on Eestis ka üha sagedamini juhtunud.
Näiteks karud, kes harjuvad prügikastidest või loodusesse rajatud puhkekohtadest toitu leidma, muutuvad sageli julgemaks ja pealetükkivamaks. Vahel võivad nad lausa toitu nõuda ja olla sealjuures agressiivsed.
Huntide puhul võib inimkartuse vähenemine suurendada koduloomade, sh koerte ründamise riski. Sellised olukorrad põhjustavad hirmu ja pahameelt inimeste seas. Võib tekkida viha, mis oma loomult eestlasele omane pole. Oleme sajandeid suurkiskjatega koos eksisteerinud ja senini oleme neid pigem austanud.
Inimkartus on oluline ka metslooma seisukohalt
Sageli nähakse inimkartust ainult inimese turvalisuse küsimusena, kuid tegelikult on see oluline ka metslooma seisukohalt.
Kiskja, kes väldib inimesi, satub harvem liiklusõnnetustesse, väheneb konflikt karjakasvatajatega, väldib „nuhtlusisendite nimekirja” sattumist ning jääb suurema tõenäosusega ellu kui teised suguvennad ja õed.
Metsloom, kes muutub liiga julgeks, tembeldatakse sageli „probleemseks” ehk nuntlusisendiks. Sellisel juhul võib riik või kohalik kogukond pidada vajalikuks looma hukkamist. Seetõttu võib öelda, et mõõdukas inimkartus on metsloomale eluliselt tähtis ellujäämisstrateegia.
Oluline on mõista, et eesmärk ei ole panna loomi inimest paaniliselt kartma. Ülemäärane häirimine võib muuta loomad stressis olevaks ja agressiivseks. Vajalik on loomulik tasakaal: kiskja peab tajuma inimest olendina, kellest tasub eemale hoida.
Seda tasakaalu aitab säilitada suurkiskjate toitmise vältimine, prügi ja toidujäätmete turvaline hoidmine, koerte rihma otsas hoidmine looduses, metsloomade liigse häirimise vältimine ja loomulikult mõistlik ning teaduspõhine suurkiskjate ohjamine.
Suurkiskjad on ökosüsteemi oluline osa
Suurkiskjad mängivad looduses tähtsat rolli. Nad aitavad hoida saakloomade arvukust tasakaalus, eemaldavad nõrgad ja haiged loomad ning mõjutavad kogu ökosüsteemi tervist. Kuid selleks, et inimesed oleksid valmis kiskjaid taluma, peab kooselu olema ka inimesele võimalikult turvaline.
Kui kiskjad säilitavad oma loomuliku inimkartuse, on konfliktid harvemad ning ühiskond suhtub nende olemasolusse rahulikumalt. Seetõttu ei ole inimkartus mitte märk “halvast” või “ohtlikust” loomast, vaid oluline mehhanism, mis aitab inimestel ja suurkiskjatel ühist keskkonda ja eluruumi jagada.
Paljud linnas elavad ja loodusest võõrandunud inimesed ei mõista suurkiskjate inimkartuse vajalikkust. Nad peavad seda väljamõeldiseks ja elukaugeks maainimeste luuluks.
Päriselus on inimkartus aga suurkiskjate jaoks loomulik ja vajalik omadus. See aitab vältida ohtlikke kohtumisi, vähendab konflikte ning kaitseb nii inimesi kui ka loomi endid. Kui kiskjad kaotavad ettevaatlikkuse inimese suhtes, suureneb tõenäosus, et nad satuvad asulatesse, ründavad koduloomi või muutuvad inimeste jaoks probleemiks.
Seetõttu on looduskaitses oluline mitte ainult kiskjate arvukuse säilitamine, vaid ka nende loomuliku käitumise hoidmine. Terve looduse alus ei ole ainult loomade olemasolu, vaid ka see, et metsloom jääks selleks, kes ta on – metsloomaks.
