Aukartust elu ees tuleb tunda. Paraku seesugust kartust ei tunne inimloom enam ammu-ammu. Iseäranis raske on aga tunnistada selliste tegelaste eluõigust, kes toiduahela madalamal pulgal või niisama meile vastikud tunduvad. Hiired ja rotid on kindlasti taolised, kes pigem saapaga laiaks litsutakse kui endale kaasa tundma panevad. See pole mõistagi reegel ja näiteks

Kirkke Bergmann tagab neile sellise pidamise, milletaolist pole paljud Maarjamaa kodukoeradki kahjuks näinud.

Meil käib üks sünnitrall päevast päeva, sest enamus Kärberi tänava koduloomaaiast toodud närilisi olid “sedapsi”. Pole ka mingi ime kui nad seal ristirästi läbisegi vabalt elasid ja muudkui paaritusid. Neil käib see käbe ja tiinus on vist kõigest kolm nädalat. Vabandust kui eksin, aga selline number seostus kuidagi selle liigiga ja ei hakka üle ka kontrollima.

Ennustan, et hiirte ja rottide populaarsus kasvab varsti väga oluliselt. Miks? Kohe seletan. Vaadake sõbrad, elame sellisel ajal kui naised lähevad sõjaväkke ja politseisse ning meestest saavad koduperenaised, iluteenindajad või lasteaiakasvatajad. Ja kujutage ette, et sõidate siis ühel kenal päeval väike promill hinge all nagu mul aastaid tagasi või ületate kiirust. Proua politseinik peab kinni ja palub lube näha. Ja siis võtategi justkui kogemata taskust hiire välja:

“Näe vaata, kelle ma taskust leidsin!”

Kõigi reeglite kohaselt peaks tädi politseinik kiljuma hakkama ja kapotile ronima. Halvemal juhul laseb mõni eriti karm mutt äkitselt maha ka. Sinu või roti või mõlemad laseb maha. Igaks juhuks täpsustan, et te pärast maha laskmist hädaldama ja näpuga näitama ei tuleks, et polnud taolisest riskist teadlikud.