Eesti Loomakaitse Seltsini (ELS) jõuab sageli teateid lemmikloomade paljundajate ja müüjate kohta, kes hoiavad oma sissetulekuallikaid kasinates tingimustes. Seda sageli just selleks, et hoida kulud madalad ja teenida loomade müügist võimalikult palju tulu. Kahjuks tähendab selline lähenemine et loomade füüsiline ja vaimne tervis võivad saada kahjustatud. 

Lemmikute müügist on saanud maailmas suur ja tulutoov äri, mis kahjuks on endaga kaasa toonud loomade heaolu halvenemise. See omakorda on tekitanud olukorra, kus loomasoovijad toovad enesele teadmata koju lemmiku, kelle tervis või psüühika on saanud kahjustada. “Armsad loomapojad sageli pimestavad meid. Soovime nad kiiresti enda juurde saada, seetõttu vaatame mööda punastest lipukestest, mis tahavad meile märku anda, et me ei tohiks siit seda looma endale soetada. Kuid peame oma silmad armsate loomapoegade ees kinni pigistama ning vaatama, mis on selle loomakese taga – kes on ta vanemad ja õed/vennad, kus ta elas, milline on tema keskkond. Vaid nii saame olla kindlamad, et meil ei teki tulevikus selle loomaga probleeme,” kommenteeris ELSi otsese abistamise juht Elis Järvsoo.

9 viisi kuidas vahet teha kasuahnel (ehk millerdaja) ja loomadest hoolival kasvatajal:

  1. Üksnes tulu tagaajav loomapidaja loovutab tihti loomapojad liiga vara ehk alla 2 kuu vanuselt. Koera- ja kassipoegi peab ema juures hoidma minimaalselt 2 kuud. Pikem aeg tuleb üksnes kasuks, kuna nii õpivad pojad emalt rohkem ja on suurema tõenäosusega vaimselt terved. Loomi tundev ja hoidev kasvataja hoiab loomapoegi vanemate juures pigem kauem.
  2. Kasumi nimel hoitakse loomi tingimustes, mis tagab loomale vaid miinimumi kui sedagi. Sageli loomad ei saa kvaliteetset või lo