Kodanikel on probleeme seoses kasside ja koerte pidamise eeskirjadega.  Nimelt on eeskirjades hulganisti sätteid, mis tekitavad küsimusi ja lahkarvamusi. Eelkõige on mureks eeskirjade sätted, mis reguleerivad loomade arvu peres, nõuavad loomapidamiseks kortermajas teiste korteriomanike nõusolekut, keelavad hulkuvate  loomade toitmise, lubavad hukata hulkuvaid loomi. Käesoleva infomaterjali eesmärgiks on selgitada, millised on enamlevinud seadusega vastuolus olevad sätted ning kuidas käituda kui vastavate sätete alusel on loomapidajat trahvitud või hoiatatud.

Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) on antud probleemidega tegelenud kõige kauem ning nende juristide sõnul on kohalike omavalitsuste kehtestatud kasside ja koerte pidamise eeskirjadega seonduv temaatika väga terav. Eelkõige on probleemiks selliste eeskirjade vastuolu seadustega ning koguni Põhiseadusega. Kummaliste, äärmuslike ning õigusaktidega vastuolus olevate ebaselgete normide kehtestamise eesmärk on ELL hinnangul omavalitsuste viis lahendada hulkuvate loomadega kaasnevaid probleeme. Selline tegevus normide kehtestamisel ei ole õiguspärane ega lubatud riigivõimu teostamisel.

HULKUVATE LOOMADE TOITMISE KEELD

Nii mitmedki omavalitsused on keelanud kasside ja koerte pidamise eeskirjaga hulkuvate loomade toitmise ning asunud selle keelu alusel ka kodanikke sanktsioneerima. Siinkohal on oluline teada, et hulkuvate loomade toitmise keeld on vastuolus põhiseadusega ning selles osas on seisukohta avaldanud ka õiguskantsler (õiguskantsler on algatanud ka toitmise keeldu rakendanud omavalitsuste suhtes järelevalvemenetluse). Seadustega vastuolus olevaid eeskirjade sätteid isikud järgima ei pea.

Osad omavalitsused on seisukohal, et looma toitmisega saab isik looma omanikuks ning toitmine halvendab hulkuva looma olukorda, kuivõrd toitja ei täida kõiki loomaomanikule pandud nõudeid, vaid üksnes toidab ning looma kinnipüüdmine on seetõttu ka raskendatud. ELL selgitab, et pelgalt looma toitmisega omanikuks siiski ei saa. Omanikuks saamine eeldab isiku tahet ning hoolitsemist ja käitumist looma eest kui omanik. Paljudel hulkuvate loomade toitjatel puuduvad vahendid ja võimalused loomade endale võtmiseks ning seetõttu üritavad nad võimaluste piires looma olukorda leevendada. Seetõttu ei saa isikule süüks panna asjaolu, et ta ei asu looma eest hoolitsema kui omanik. ELL hinnangul ei halvenda hulkuvate loomade toitmine nende olukorda mingil moel. Ka loomade püüdmise raskendamine ei ole argument, mis lubaks nimetatud keelu sätestamist. Omavalitsustel on alati võimalus teha toitjatega looma kinnipüüdmiseks koostööd. Kohaliku omavalitsuse suutmatus probleemi seaduses sätestatud viisil lahendada ei õigusta  sellise äärmusliku meetme (toitmise keelustamine) rakendamist. Loomade toitmata jätmine võib loomi veelgi rohkem inimesest võõrutada. Hulkuvate loomade toitmine säilitab vähemalt mingisugusegi kontakti inimesega.

Küll aga peaksid kõik kodanikud teadma, et looma leidmisest tuleb teavitada viivitamatult kohalikku omavalitsust, et hulkuv loom saaks võimalikult kiiresti omanikule tagastatud või vajadusel varjupaika viidud. Nimelt on kohalikul omavalitsusel seadusega sätestatud kohustus korraldada hulkuvate loomade kinnipüüdmine, varjupaika toimetamine ning omaniku kindlakstegemine või uue omaniku otsimine. Seega tuleb hulkuvast loomast teavitada omavalitsust. Kahjuks näitab ELL praktika, et väga suur osa Eesti kohalikke omavalitsusi pole suutnud tagada seaduses sätestatud kohustust korraldada hulkuvate loomadega seonduv ning tihtipeale looma leidmise teatele ei reageerita või koguni keeldutakse asjaga tegelemast. Kui vaatamata kohesele teavitamisele omavalitsus keeldub loomaga tegelemast, siis võib julgelt pöörduda Eestimaa Loomakaitse Liidu poole, kes on valmis omavalitsustega suhtlema aitamaks kaasa probleemi kiiremale lahenemisele. ELL rõhutab, et omavalitsust ja võimalusel ka varjupaika tuleb hulkuvast loomast teavitada kohe tema avastamise järgselt.

LOOMADE ARVU PIIRAMINE KORTERELAMUS

Sageli on omavalitsused kehtestanud oma eeskirjades sätteid, kus piiratakse lemmikloomade arvu korteris või nõutakse korteris looma pidamiseks teiste kortermaja elanike nõusolekut.

ELL selgitab, et õigus looma omada on igaühe põhiseaduslik õigus ning kortermaja teistelt elanikelt selleks nõusolekut küsima ei pea. Samuti on põhiseadusega vastuolus loomade arvu piiramine peres. Vastavad sätted on vastuolus ka omandit puudutavate õigusaktidega.

Küll aga peaksid inimesed loomade pidamisel lähtuma loomakaitseseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest, kus on sätestatud nõuded söötmisele ja jootmisele, liikumisvabadusele, ruumile, ravimisele jne. Samuti tuleb arvestada ka naabrite õigustega ning tagada, et kaasnevad negatiivsed mõjud (nt koera haukumine, ulgumine) ei oleks ülemäära häirivad ega kahjustaks oluliselt naabrite õigusi oma omandi kasutamisel. Seega tuleb alati looma võtmisel jälgida, et nõudeid ei rikutaks ja tagatakse looma heaolu ning arvestatakse seejuures ka naabrite õigustega. ELL juhib tähelepanu asjaolule, et loomapidamisnõuete rikkumise, samuti naabrite olulisel määral häirimise eest saab loomapidajat vastutusele võtta süüteo korras.

Siinkohal peab ELL vajalikuks selgitada, et eelnimetatud piiranguid (loomade arvu piiramine, naabrite nõusoleku nõue) on kehtestatud ka mitmetes kortermaja kodukordades. Kuid ka korteriomanike kodukord peab olema seadustega kooskõlas ning põhiseaduslikke õigusi riivata ei tohi.  Korteriomandite valitsemist ja kasutamist puudutavate vaidluste näol on üldjuhul tegemist tsiviilvaidlusega ja sellekohased vaidlused lahendatakse kohtus. Kohtu poole peaks aga sel juhul pöörduma korteriühistu, mitte korteriomanik, kes seadustega vastuolus olevaid sätteid ei järgi.  ELL rõhutab, et korteriomanikud peavad hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud (tuleb koristada oma loomade järelt ning loomapidamine ei tohi olulisel määral häirida teiste inimeste rahu).

LOOMADE HUKKAMISE REGULATSIOON EESKIRJADES

Mitmetes eeskirjades on sätestatud, et hulkuva või ohtliku looma võib kohapeal hukata.  Nimetatud sätted on aga vastuolus loomakaitseseadusega.

Nimelt on loomakaitseseaduses toodud loomade hukkamist puudutav regulatsioon. Looma lubatud hukkamine on:

1) põllumajanduslooma tapmine või hukkamine;

2) ühepäevaste tibude ja haudejäätmetes embrüote hukkamine;

3) põllumajanduslooma hädatapmine;

4) abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine (kui ellujäämine tekitaks talle kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis või loodusesse tagasiviimine osutub võimatuks);

5) looma tapmine religioossel eesmärgil;

6) looma eutanaasia (looma hukkamine looma omaniku algatusel või kaastundest, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigi