Kodanikel on probleeme seoses kasside ja koerte pidamise eeskirjadega. Nimelt on eeskirjades hulganisti sätteid, mis tekitavad küsimusi ja lahkarvamusi. Eelkõige on mureks eeskirjade sätted, mis reguleerivad loomade arvu peres, nõuavad loomapidamiseks kortermajas teiste korteriomanike nõusolekut, keelavad hulkuvate loomade toitmise, lubavad hukata hulkuvaid loomi. Käesoleva infomaterjali eesmärgiks on selgitada, millised on enamlevinud seadusega vastuolus olevad sätted ning kuidas käituda kui vastavate sätete alusel on loomapidajat trahvitud või hoiatatud.
Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) on antud probleemidega tegelenud kõige kauem ning nende juristide sõnul on kohalike omavalitsuste kehtestatud kasside ja koerte pidamise eeskirjadega seonduv temaatika väga terav. Eelkõige on probleemiks selliste eeskirjade vastuolu seadustega ning koguni Põhiseadusega. Kummaliste, äärmuslike ning õigusaktidega vastuolus olevate ebaselgete normide kehtestamise eesmärk on ELL hinnangul omavalitsuste viis lahendada hulkuvate loomadega kaasnevaid probleeme. Selline tegevus normide kehtestamisel ei ole õiguspärane ega lubatud riigivõimu teostamisel.
HULKUVATE LOOMADE TOITMISE KEELD
Nii mitmedki omavalitsused on keelanud kasside ja koerte pidamise eeskirjaga hulkuvate loomade toitmise ning asunud selle keelu alusel ka kodanikke sanktsioneerima. Siinkohal on oluline teada, et hulkuvate loomade toitmise keeld on vastuolus põhiseadusega ning selles osas on seisukohta avaldanud ka õiguskantsler (õiguskantsler on algatanud ka toitmise keeldu rakendanud omavalitsuste suhtes järelevalvemenetluse). Seadustega vastuolus olevaid eeskirjade sätteid isikud järgima ei pea.
Osad omavalitsused on seisukohal, et looma toitmisega saab isik looma omanikuks ning toitmine halvendab hulkuva looma olukorda, kuivõrd toitja ei täida kõiki loomaomanikule pandud nõudeid, vaid üksnes toidab ning looma kinnipüüdmine on seetõttu ka raskendatud. ELL selgitab, et pelgalt looma toitmisega omanikuks siiski ei saa. Omanikuks saamine eeldab isiku tahet ning hoolitsemist ja käitumist looma eest kui omanik. Paljudel hulkuvate loomade toitjatel puuduvad vahendid ja võimalused loomade endale võtmiseks ning seetõttu üritavad nad võimaluste piires looma olukorda leevendada. Seetõttu ei saa isikule süüks panna asjaolu, et ta ei asu looma eest hoolitsema kui omanik. ELL hinnangul ei halvenda hulkuvate loomade toitmine nende olukorda mingil moel. Ka loomade püüdmise raskendamine ei ole argument, mis lubaks nimetatud keelu sätestamist. Omavalitsustel on alati võimalus teha toitjatega looma kinnipüüdmiseks koostööd. Kohaliku omavalitsuse suutmatus probleemi seaduses sätestatud viisil lahendada ei õigusta sellise äärmusliku meetme (toitmise keelustamine) rakendamist. Loomade toitmata jätmine võib loomi veelgi rohkem inimesest võõrutada. Hulkuvate loomade toitmine säilitab vähemalt mingisugusegi kontakti inimesega.
Küll aga peaksid kõik kodanikud teadma, et looma leidmisest tuleb teavitada viivitamatult kohalikku omavalitsust, et hulkuv loom saaks võimalikult kiiresti omanikule tagastatud või vajadusel varjupaika viidud. Nimelt on kohalikul omavalitsusel seadusega sätestatud kohustus korraldada hulkuvate loomade kinnipüüdmine, varjupaika toimetamine ning omaniku kindlakstegemine või uue omaniku otsimine. Seega tuleb hulkuvast loomast teavitada omavalitsust. Kahjuks näitab ELL praktika, et väga suur osa Eesti kohalikke omavalitsusi pole suutnud tagada seaduses sätestatud kohustust korraldada hulkuvate loomadega seonduv ning tihtipeale looma leidmise teatele ei reageerita või koguni keeldutakse asjaga tegelemast. Kui vaatamata kohesele teavitamisele omavalitsus keeldub loomaga tegelemast, siis võib julgelt pöörduda Eestimaa Loomakaitse Liidu poole, kes on valmis omavalitsustega suhtlema aitamaks kaasa probleemi kiiremale lahenemisele. ELL rõhutab, et omavalitsust ja võimalusel ka varjupaika tuleb hulkuvast loomast teavitada kohe tema avastamise järgselt.
LOOMADE ARVU PIIRAMINE KORTERELAMUS
Sageli on omavalitsused kehtestanud oma eeskirjades sätteid, kus piiratakse lemmikloomade arvu korteris või nõutakse korteris looma pidamiseks teiste kortermaja elanike nõusolekut.
ELL selgitab, et õigus looma omada on igaühe põhiseaduslik õigus ning kortermaja teistelt elanikelt selleks nõusolekut küsima ei pea. Samuti on põhiseadusega vastuolus loomade arvu piiramine peres. Vastavad sätted on vastuolus ka omandit puudutavate õigusaktidega.
Küll aga peaksid inimesed loomade pidamisel lähtuma loomakaitseseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest, kus on sätestatud nõuded söötmisele ja jootmisele, liikumisvabadusele, ruumile, ravimisele jne. Samuti tuleb arvestada ka naabrite õigustega ning tagada, et kaasnevad negatiivsed mõjud (nt koera haukumine, ulgumine) ei oleks ülemäära häirivad ega kahjustaks oluliselt naabrite õigusi oma omandi kasutamisel. Seega tuleb alati looma võtmisel jälgida, et nõudeid ei rikutaks ja tagatakse looma heaolu ning arvestatakse seejuures ka naabrite õigustega. ELL juhib tähelepanu asjaolule, et loomapidamisnõuete rikkumise, samuti naabrite olulisel määral häirimise eest saab loomapidajat vastutusele võtta süüteo korras.
Siinkohal peab ELL vajalikuks selgitada, et eelnimetatud piiranguid (loomade arvu piiramine, naabrite nõusoleku nõue) on kehtestatud ka mitmetes kortermaja kodukordades. Kuid ka korteriomanike kodukord peab olema seadustega kooskõlas ning põhiseaduslikke õigusi riivata ei tohi. Korteriomandite valitsemist ja kasutamist puudutavate vaidluste näol on üldjuhul tegemist tsiviilvaidlusega ja sellekohased vaidlused lahendatakse kohtus. Kohtu poole peaks aga sel juhul pöörduma korteriühistu, mitte korteriomanik, kes seadustega vastuolus olevaid sätteid ei järgi. ELL rõhutab, et korteriomanikud peavad hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud (tuleb koristada oma loomade järelt ning loomapidamine ei tohi olulisel määral häirida teiste inimeste rahu).
LOOMADE HUKKAMISE REGULATSIOON EESKIRJADES
Mitmetes eeskirjades on sätestatud, et hulkuva või ohtliku looma võib kohapeal hukata. Nimetatud sätted on aga vastuolus loomakaitseseadusega.
Nimelt on loomakaitseseaduses toodud loomade hukkamist puudutav regulatsioon. Looma lubatud hukkamine on:
1) põllumajanduslooma tapmine või hukkamine;
2) ühepäevaste tibude ja haudejäätmetes embrüote hukkamine;
3) põllumajanduslooma hädatapmine;
4) abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine (kui ellujäämine tekitaks talle kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis või loodusesse tagasiviimine osutub võimatuks);
5) looma tapmine religioossel eesmärgil;
6) looma eutanaasia (looma hukkamine looma omaniku algatusel või kaastundest, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks ning selle viib läbi veterinaararst);
7) püütud kala tapmine;
8) uluki küttimine;
9) kahjurputukate ja -näriliste hävitamine;
10) loomatauditõrje seaduses ettenähtud loomade kontrolltapmine ja hukkamine loomataudi leviku tõkestamiseks;
11) looma hukkamine enesekaitseks, kusjuures looma võib hukata enesekaitseks, kui looma rünnak ohustab inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda.
Lisaks ei ole loomakaitseseaduse järgi lubatud hulkuvat looma koheselt hukata. Hukkamine on võimalik vaid seaduses sätestatud eelduste esinemisel (loom on varjupaigas olnud vähemalt 14 päeva alates tema kirjelduse avalikustamist ning tema omanikku ei ole leitud).
ELL hinnagul puudub KOV-l vajadus ja õigus reguleerida eeskirjades täiendavalt looma lubatud hukkamise temaatikat või kehtestada vastavaid tingimusi (üleregualtsioon) – vastav regulatsioon on olemas loomakaitseseaduses. Eeskirjade sätted ei tohi olla vastuolus seadustega, samuti ei saa omavalitsus ületada eeskirja kehtestamisel oma pädevuse ja volituse piire.
Seaduse kohaselt on omavalitsusel õigus ja pädevus reguleerida kasside ja koerte pidamisega seonduvaid küsimusi. Looma hukkamise lubatavuse reguleerimine saab olla ainult seadusandja pädevuses. Lisaks on looma hukkamine loomakaitseseaduses toodud tingimustel käsitletav süüteona, loomadega seonduv on omandiõiguse ja -kaitse küsimus ning seega lisaks vastava õiguse puudumisele on omavalitsuse poolt eriti ohtlik julgustada inimesi loomade hukkamiseks ebatäpse normi kehtestamisega.
KUI TEID ON MITTEKEHTIVA SEADUSE ALUSEL KARISTATUD
Juhul, kui kohalikud omavalitsused või politsei on teinud ebaseaduslike eeskirja sätete alusel protokolli või trahvi või rakendanud muid sunnivahendeid, tuleks need kindlasti vaidlustada. Järgida tuleb seaduses sätestatud tähtaegu vastulause esitamiseks või trahvi vaidlustamiseks ning kogu olemasolev dokumetatsioon alles hoida. Eestimaa Loomakaitse Liidu juristid saavad vajadusel vaidlustamisel abiks olla.
Lisainfona peame vajalikuks lisada, et õiguskantsler on algatanud menetluse seoses KOKS (kohaliku omavalitsuse korralduse seadus) § 22 lõike 1 p 36 prim 2 sätestatud volitusnormi (millega on antud volikogu pädevusse koerte ja kasside eeskirjade kehtestamine) ja § 66 prim 3 (millega on kehtestatud vastutus kasside ja koerte pidamise eeskirja rikkumise eest) põhiseadusega kooskõlas olemise kontrollimiseks ning leidnud, et eelnimetatud normid on põhiseadusega vastuolus, kuivõrd seadusandja ei ole sätestanud kohaliku omavalitsuse üksuse volikogule sõnaselget volituse eesmärki, sisu ja ulatust. Samuti on õiguskantlseri hinnangul küsitav vastava volitusnormi vajalikkus.
ELL hinnagul tuleb eeskirjade kehtestamise eesmärke (inimeste turvalisuse ning valla või linna heakorra tagamise) puudutavad nõuded kehtestada riikliku õigusaktiga. Õiguskantlser on 14.12.2010 edastanud Siseministeeriumile Regionaalministrile märgukirja ettepanekuga töötada 3 kuu jooksul alates märgukirja saamisest välja eelnõu, mis kõrvaldab KOKS sätete vastuolu põhiseadusega. ELL-l puuduvad andmed vastava seaduseelnõu välja töötamise kohta.
