Jacky ja Frosty leidsid uued kodud

Nädalake tagasi kirjutasin kahest noorest Haapsalu koerast, kellele aeg hakkas lööma hingekella. Kodusid otsiti tikutulega taga, aga tulutult ja pereema oli lausa meeleheitel. Mõtted hakkasid triivima juba eutanaasia poole, aga õnneks võeti enne julma sammu ühendust Loomapäästegrupiga. Ega ka vabatahtlikel ühingutel ole pikka nimekirja koerasoovijatest, aga suuremat kõlapinda omavad nende kuulutused küll ja sestap tasub alati proovida. Sedapuhku olid jumalad Jacky ja Frosty poolt ning juba esimesel päeval pärast Loomaveebis loo avaldamist olid uued kodud olemas. Vedas täiega! Siinjuures tänan kõiki loomasõpru, kes lugu jagasid ja aitasid sellega kaasa, et sõnum ikka õigete inimesteni jõuaks.

Jacky ehk see must poiss läks Tartumaale. Väga vahva ja südamlik pere tundus. Et nii kaugelt järele tuldi näitab seda, et Jacky pidi neile ikka väga hinge pugema. Jackyl on nüüd suur aed, kus ta saab vabalt joosta. Lisks käiakse temaga pidevalt jalutamas ja see on koera jaoks üks igati vahva uus elamus. Õhtul saatis Jacky uus perenaine kaks vahvat pilti, kus nad parasjagu jalutuskäigul olid. Ütles, et Jacky sai ka puhtaks pestud ja see tegevus olla talle väga meeldinud.

Pikk reis Haapsalust Tartusse sujus kenasti ja tõrgeteta vaatamata sellele, et koer polnud kunagi masinas sõitnud. Juba autos võttis Jacky uue pere omaks ja tundus, et ta on kogu oma üüriekse elukese just nende inimestega koos olnud. Enne autosse minekut märgistas ta ikka korralikult masina ära, et kõik ikka teaksid, et see on nüüd tema pere ja tema uus sõiduriist.

Frosty uus kodu asub aga Kose vallas Harjumaal. Maakodus on ruumi ja maad pea Hiina piirini ning seal saab ta joosta ja rahmeldada just nii palju kui hing ihaldab. Uus perenaine sattus sportlik olema ja lubas koera jooksma minnes alati kaasa võtta. Eelmine vanadusse surnud kutsa oli väga vägev trennikaaslane ja julgestus ning kõik märgid näitavad, et Frosty on sama tubli. Pole kahtlustki, et Frosty seda kõike kindlasti naudib, sest ta on väga energiline ja tahab kõike uudistada.

Öösel magab Frosty toas, sest perenaine on veendunud, et koera ööseks õue jätta ei tohi jätta. Õige kah, sest koer kui sotsiaalne olevus tahab ikka melu keskel ja oma “karja” juures olla. Lisaks käivad jutud, et Harjumaal ja eriti just Kuusalu kandis pistavad hundid pea iganädalaselt mõne õuekoera nahka. Ja Kuusalust Kosele lipata on ühele tervele hundile lausa naljaasi.

Uus pere oli Frostyle ka mänguasja kaasa võtnud, mis sekundiga omaks tunnistati ning millega autos seda õhku loopides mängima hakati. Ka Frostyle meeldis uus pere ja auto, mis märgistati samuti koheselt. See, et mõlemad koerad koheselt uued inimesed omaks võtsid, näitab vaid üht – küllap ka nemad tundsid vanas kodus end halvasti ning said aru, et neid sinna ei soovita.

Oi mulle meeldib selliseid lugusid kirjutada. Enamasti puutun kokku ju ikka “lemmikloomanduse” pahupoolega, mis tuju nulli viib ja närvid üles kruvib. Praegu aga sain hea tuju eneselegi ja energiat nii palju, et mine või ise metsa vahele jooksma. Head üleilmset loomade päeva sõbrad ja võhivõõratki ning lõppegu kõik loomalood just niimoodi. Vaat seda ma sooviksin kogu südamest küll.