Jaapani tantsuhiirekesed on kõige pisemad imetajatest lemmikloomad, kes ei ole Eestis väga levinud. Need hiired kuuluvad koduhiirte perekonda (Mus musculus) ja on pärit Jaapanist nagu nimigi viitab. Kurja saatuse tõttu on neid palju kasutatud loomkatsetes, meditsiinilistes ja bioloogilistes laborites. Klassikaline jaapani tantsuhiir on valge mustade täppidega või must valgetega, aga esineb ka teisi värvumisi. Nad on kõige pisemad närilised ja näiteks täiskasvanud isend kaalub kõigest 6 grammi ringis. Hiirekesed on väga uudishimulikud ja mänguhimulised loomakesed. Neid saab harjutada isegi käe peale tulema, on vaja vaid kannatust. Iseäranis aktiivsed on nad õhtul ja öösel, aga see pole ööloomade puhul mingi uudis.
Väga vale on arvata, et pisikesed loomad vajavad ka pisikest kodu. Vastupidi, need väikesed lemmikud liiguvad palju ning vajavad selleks piisavalt ruumi. Üks hiir vajab elamiseks näiteks 1800 cm2 ehk minimaalselt 60×30 sentimeetriste mõõtudega puuri, milles peab kindlasti olema jooksuratas. Ka siin on suurus oluline ja ratta diameeter ei tohiks olla väiksem kui 20 sentimeetrit. Mõistagi käivad ühe korraliku hiirekodu juurde tunnelid, urukesed, kiiged-redeleid ja muud tarvikud, mis rikastavad elu ja võimaldavad liikumisvajadust rahuldada.
Pesamaterjali jaoks on soovitav kasutada kas spetsiaalset puidust või tselluloosist materjali või heina. Vatt ja tekstiil selleks kohe kindlasti ei sobi! Allapanuks on soovitav kasutada lehtpuust tehtud peent laastu või saepuru, mille kiht võiks olla paksem, et loomakesed saaksid kaevata. Kõige paremini sobivad nende loomade koduks Duna-tüüpi puurid. Kui valitakse siiski tavaline puur, tuleb arvestada sellega, et võrede vahe peab olema mitte laiem kui pool sentimeetrit – pääsevad lihtsalt põgenema ja neid kinni püüda on juba pea võimatu.
Hiirekesed kardavad tuuletõmbust ja puur peaks seisma sellises kohas, kus see oleks välistatud. Seega aknalaud ei ole puuri jaoks sobiv koht. Ka kuuma radiaatori lähedal pole neil hea olla ja ideaalne temperatuur hiirekeste jaoks on 19-22 kraadi. Kahjuks ei ela nad ka väga vanaks – 2 aastat, keskmiselt aga 1,2-1,5 ongi see aeg, mida saate koos veeta ja nüüd oskate vähemalt arvestada.
Hiired on sotsiaalsed loomad ja “pisikesi jaapanlasi” oleks parem pidada mitmekesi, kuid siin on mõned “agad”. Isased on näiteks väga territoriaalsed ja tihti neid ei saagi koos pidada, sest kaklused võivad lõppeda päris tõsiste tagajärgedega. Emased on reeglina palju sõbralikumad üksteise vastu. Erinevast soost loomi koos pidada ei tohi, sest hiired poegivad väga tihti ja see kurnaks emaslooma organismi väga ära.
Hiired on omnivoorid ja peavad sööma nii taimse kui ka loomse päritoluga toitu. Neile ei tohi anda pehmet leiba, rasvast, soolast, magusat ega ka vürtsikat toitu. Lisaks pole soovitav anda ka kapsast ega kartulit. Nende ainevahetus on väga intensiivne ja seetõttu söövad nad väikestes kogustes, aga väga tihti. Loomulikult peab loomadel olema ligipääs värskele veele, aga seda teavad vast kõik hiireomanikud isegi. Pojad sünnivad pimedana, ilma karvadeta ja on absoluutselt kaitsetud. Isane tuleb koheselt puurist eemaldada, sest muidu on oht, et ta sööb pojad ära.
Miks nad siis ometi tantsuhiired on? See on küsimuste küsimus, mida ikka ja jälle küsitakse. Mingit romantilist või toredat põhjust siin ei ole. Otse vastupidi ja neil esineb väga sageli geneetilist sisekõrva põletikku, mille tõttu haige loomake on desorienteeritud ja liigub kummaliselt. Need liigutused meenutavad tantsu ja hoopis sellest tulenebki nimetus. Kui te näete, et teie hiireke “tantsib”, siis ärge imetlege ja vaimustuge vaid pöörduge kiiremas korras närilisi ravida oskava loomarstist spetsialisti poole.
