Foto: Lea Tammik

Loomus ja Eesti Ornitoloogiaühing

On kuulda olnud plaanidest hakata Eestis kevadist haneliste heidutusjahti lubama – seda ei tohi kindlasti juhtuda!

Kevadise heidutusjahi pahupoolest lindudele

Euroopa Liit kevadjahti ei luba. Eestis ei ole sarnaselt enamuse Euroopa riikidega kevadist linnujahihooaega viimastel kümnenditel ka olnud. Kevad on aeg, mil linnud on teel oma pesitsusaladele või hakkavad pesitsema ja mune munema. Linnud on sel ajal haavatavamad, sest nad hoiavad oma pesi ja mune ning hoolitsevad noorte eest. Jahipidamine kevadisel perioodil häirib lindude pesitsemist ning vähendab pesitsusedukust, ohustades nii lindude populatsioone.

Kevad on ka aeg, mil noored linnud hakkavad pesast välja tulema ja lendamist ning ellujäämist õppima. Noored linnud ei ole sel ajal veel täielikult iseseisvad ja vajavad vanemate hoolitsust. Abitute linnupoegade ja nende eest hoolitsevate vanemate küttimine oleks vastuolus jahinduseetikaga.

Möödunud aegadel kütiti küll isametsiseid ja -tetri nende kevadistelt mänguplatsidelt ja pika ajalooga on olnud ka kevadine metskurvitsajaht. See lõpetati Eestis enne Euroopa Liiduga ühinemist. Kevadist lindude tapmist saab riik lubada vaid direktiivi erandina juhul kui lindude tekitatud kahju on oluline ja muud alternatiivsed meetmed ei anna soovitud tulemust. Näiteks Soome riik on jäänud Euroopa Kohtus kaotajaks seoses kevadise veelinnujahiga Ahvenamaal.

Kes ja miks tahab hanejahti?

Põllumehed tahavad kevadist heidutusjahti tõenäoliselt kahel põhjusel. Esiteks loodetakse, et jahimehed on nõus korraldama mõne olulise põllu tasuta valvamist, vähemalt osadel hommikutel ja õhtutel. Teiseks on üsna tugevalt juurdunud arvamus, et mõne hane tapmine “õpetab” teisi linde seda põldu vältima. Usk jahtimisse on tugev vaatamata sellele, et teadustulemused kevadjahi eelist ei kinnita. 

Mida ütleb teadus hanede heidutusjahi kohta?

Peamine vastamist vajav küsimus on olnud, et kas hanede surmamine on oluliselt tulemuslikum kui nende põldudelt hirmutamine. Eestis on seda uuritud ja lõppjäreldus oli, et “Oluliselt kestvamat ega ulatuslikumat mõju sama hooaja jooksul heidutusjahil (võrreldes tavalise hirmutamisega) ei leitud”. Täpsemad tulemused olid sõnastatud kahe punktina:

1. võrreldes tavaheidutusega ei sõltu heidutusjahist hanede naasmise sagedus samale põllule – heidutusjahi mõju on sarnane tavaheidutuse mõjuga;

2. heidutusjahil puudub kestev ja ulatuslik mõju hanede arvukusele ja kartlikkusele ümbritseval alal, sõltumata kütitud hanede hulgast.

Ka Soomes tehtud uuringud on jõudnud samale järeldusele. Seega on meil uuringute tulemused, mis ütlevad, et hanede kevadine laskmine ei anna mingit olulist eelist võrreldes tavalise hirmutamisega.

Mida saavad teha põllumehed, et nad saaksid saaki ja haned oleksid samuti söönud?

Põllumehed on pikkade aastate jooksul õppinud hanedega toime tulema. Kahjustushelladelt põldudelt peletatakse hanesid regulaarselt eemale, kasutades selleks gaasipauguteid, lasereid, erinevaid hirmutisi, stardipüstoleid ja muud inimhäirimist. See on töömahukas, aga tõhus.

Võrtsjärve ääres Tamme poldril on OÜ Rannu Seeme edukalt katsetanud hanedele “söödapõllu” rajamist. Poldri rohumaale laotati 20 tonni teravilja ja see hoidis pikema aja jooksul paigal suurema hulga hanesid.

Haned väldivad suurenenud kisklusriski tõttu mosaiiksemaid põldusid, kus nad peavad toituma metsaservale või puuderibale lähemal. Põldude liigendamine ja maastikuelementide tagasi toomine aitaks eemal hoida ka hanesid.

Mida saab teha riik selleks, et nii inimesed kui haned oleksid söönud?

Riik on seni piiratud mahus (kuni 3000 EUR taotleja kohta aastas) kompenseerinud rändel peatuvate lindude tekitatud põllukahjustusi ja 50% ulatuses kaasfinantseerinud kahjustusi ennetavate meetmete rakendamist (näiteks peletite ostmine).

Vaja oleks edaspidi soodustada (näiteks samuti toetusi makstes) hanede nn “rahualade” moodustamist. Kui haned kõige tootlikumatelt põldudelt järjepidevalt ära peletada, peab neil olema koht, kus nad saavad häirimatult viibida. Selleks on vaja (poollooduslikke) rohumaid, kus linnud saavad süüa ja puhata ilma ärapeletamist kartmata. Eestis on traditsiooniliselt olnud sellisteks aladeks poldrid, mis praegu on valdavalt kuivendatud ja muudetud põllumaaks. Soomes on põllumeestele selline “hanepõldude” toetusskeem EL ühise põllumajanduspoliitika rahaliste vahendite toel loodud.

Lõpetuseks.

Meil on vaja leida võimalused, kuidas elada ise ja lasta teistel liikidel ka elada. Oma pesitsuspaikadesse lendavad ja Eesti aladel puhkavad ning toituvad hanelised vajavad ruumi ja toitu. Enda põldudelt saab linde eemale hoida oma põlde erinevate maastikuelementidega nagu puud, põõsad, kivihunnikud, liigendades – hanelised pelgavad kiskjaid ja seetõttu valivad toitumiseks lagedad alad. Samuti on mõistlik luua hanelistele “rahualad”, kuhu külvatagi nende lemmiktoitu ning mujalt nad siis vajadusel eemale peletada. Riigina tuleb meil aga tagada hanelistele rohumaad, mida me ei kuivenda ega ei võta inimestele kasutada. Kevadine heidutusjaht ei lahenda hanekahjude probleemi ning ei ole seega põhjendatud.

LUGEJATE LEMMIKUD:

VIIMASED UUDISED:

Saada vihje, foto või video!

Kontrolli kiipi

Jälgi meid sotsiaalmeedias

VEEL PÕNEVAT LUGEMIST: